Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Me ei saanud teisiti

/ Autor: / Rubriik: Uudis, Uudised / Number:  /

Eesti iseseisvuse poolt hääletas ka Rein Järlik. Rita PuidetKui Eesti Vabariigi Ülemnõukogu saadikud kutsuti 19. augustil 1991. aastal kokku erakorralisele istungjärgule arutama lisaeelarvet, ei osatud arvata, et ees seisab ajalooline hetk.
Iseseisvuse väljakuulutamisega seonduvat meenutab pedagoog ja teleajakirjanik, ülemnõukogu liige, Eesti Kongressi saadik, Eesti Komitee ja Põhiseaduse Assamblee liige Rein Järlik (75).
1990. aastal kinnitas ENSV Ülemnõukogu XII koosseisu valimiste eel Rein Järlik, et Eesti peab jälle saama vabaks ja ta usub seda peatselt juhtuvat. Naerdes meenutab ta nüüd, kuidas samuti valituks osutunud Jüri Kork toona parafraseeris, et teeme vabariigi valmis ja saame jõuluks koju. Otepää mees eksis tegelikult vaid ühe aastaga.
Mehisuse proov
Võib Jumalat tänada, et just 19. augustil, kui Moskvas oli toimunud riigipööre, kogunesid Toompeale ülemnõukogu saadikud väljakuulutatud erakorralisele istungjärgule. «Me kõik teadsime, et Mihhail Gorbatšov on võimult kõrvaldatud ja välja kuulutatud eriolukord. Ometi tulid kokku kõik eestlastest saadikud, kes sel päeval Eestis olid,» meenutab Järlik.
Arutati lisaeelarvet, aga saali tuli tuua kõik komisjonides valminud dokumendid, et inimestel oleks tegevust ja nad ei läheks lihtsalt minema.
Õhkkond Toompeal oli ärev. Et suur osa saadikuid ööbis Kungla hotellis, soovitati kella 23 paiku leida ööks teine peatuspaik, juhuks, kui tehakse haarang. Teada oli, et Aegviidust sõidavad pealinna poole tühjad autod, kaks kolonni. Võru poolt oli piiri ületanud 120 ja Pärnu poolt 100 tanki. Võidakse tulla nii tele- kui raadiomaja ründama ja saadikud võivad Kunglasse lõksu jääda.
Andres Tarand oli juba jaanuaris, Vilniuse sündmuste ajal, välja pakkunud, et kui Toompea blokeeritakse ja saadikutel pole võimalik istungisaali koguneda, saadakse kokku Kirjanike Majas. Nüüd tuletati seda meelde – taoline vajadus võis tekkida.
Aga hirmu polnud. «Ega me enda pärast kartnud, pigem ikka seda, kas jõuame iseseisvusotsuse vastu võtta. Hirm oli 1990. a 15. mail, kui intrid Toompea õuele tungisid. Siis oli kaitsetuse tunne,» meenutab Järlik.
Valitud teed mööda edasi
Õhtul teles ja raadios kõlanud üleskutsele kaitsta infokanaleid kogunes öö läbi inimesi. Saadikud läksid hommikul taas Toompeale, riigiminister Raivo Vare andis ülevaate, missugused väeosad Tallinna poole liiguvad, ja need olid ähvardavad arvud – Aegviidu poolt kolonn umbes sadakonna masinaga, mööda Tartu maanteed liikuvas kolonnis kokku üle 220 masina, neist 107 soomukid.
Aga siis oodati Rein Järliku sõnul pingsalt kokkulepet Eesti Komiteega, kes oli seisukohal, et iseseisvuse taastamine pole ülemnõukogu pädevuses. Ka Toompeal oli saadikute seas mitmesuguseid seisukohti, äraootavaid, et vaatame, mis Moskvas toimub. Ühes jõuti siiski 20. augusti õhtuks üksmeelele.
«Riikliku staatuse küsimuses tuli otsus vastu võtta. Seni, kuni Moskvast päris peale ei sõideta, kuni ei saa enam mingit otsust vastu võtta, rajanegu see siis 1938. aasta põhiseadusel või muul alusel,» ütleb Järlik. «Inimesed olid ju tulnud paljakäsi relvade vastu, me ei saanud teisiti, me olime lubanud, et taastame oma riigi.»
Eesti Komitee nõustus moodustama Põhiseaduse Assamblee (esinduskogu uue põhiseaduse koostamiseks) pariteetsetel alustel (pooled liikmed valitakse ülemnõukogust ja pooled Eesti Komiteest) ja kell 23.02 pani ülemnõukogu juhataja Ülo Nugis ülemnõukogus hääletusele otsuse Eesti riiklikust iseseisvusest.
Otsuse teksti saadikud eelnevalt arutada ei saanud, sõnavõtjate nimekiri suleti kiiresti, et ei läheks venitamiseks, hääletus kuulutati nimeliseks, et rahvas teaks, missugust nuppu keegi vajutas. «Tol õhtul oli riigi ja rahva saatus 69 saadiku kätes.»
Rein Järliku elus on olnud ka teisi ülevaid hetki, kuid tõsisemat kui olla riigi ajaloos olulisest sündmusest osavõtja, ta ette ei kujuta.
Rita Puidet