Palverändurite ees kanti vahetustega puidust risti. Hetkel on see Illar Hallaste käes.

«Lähme piki külateeda, lähme üle jõesilla, lõputuida maanteid mööda, rännuteida ääretuida…» Nende laulusõnade saatel alustas 20. mail umbes kolmekümnest inimesest koosnev seltskond Hommiku-Harju palverännakut Kose kirikust Pikva kabelisse.

Peaaegu 20 kilomeetri pikkune teekond oli justkui sissejuhatuseks suvele ning tänavu juba kuuendat hooaega alustanud «Teeliste kiriku» projektile. Sellelgi suvel on Eesti kirikute uksed huvilistele pikemalt avatud, et väsinud rändurid saaksid hetkeks hinge tõmmata, palvetada, võtta veidi aega, et jälgida oma hinges toimuvat ning korrastada laialivalgunud mõtteid.

Tilkuva metsa rüppe

Hommiku-Harju palverännakul avanes samuti võimalus maailmast veidi eralduda ja oma hinge vaadata, mõtestada oma suhet Jumala ning ümbritsevaga. Kohe alguses võis tõdeda, et lihtne see teekond olema ei saa. Vihma pudises juba eelmisest õhtust saadik ning sadu suubus täie hooga meie palverännakupäeva.

Suur osa teekonnast viiski läbi rabamaigulise metsa. Kui alguses küsiti mitu korda, kas oleme ikka kindlad, et tahame võpsikusse sukelduda, siis kostis vastuseks üksmeelne «jaa». Ilmselt oli see õige otsus.

Hoolimata vihmast ning aeg-ajalt kahtlaselt pehmesse pinnasesse vajuvatest jalgadest, andis metsaretk kogu üritusele kindlasti väga palju juurde. Inimene hakkab ju ikka maailma veidi teistmoodi nägema, kui tema tavapärast lennukust kammitsevad füüsilised raskused ning ebamugavused.

Näis, et meie teekonnale sattus sümboolseid katsumusi. Kõrvetav päike oleks ilmselt hullem olnud, aga ka külm vihm polnud just nauditav. Samuti kõle tuul, irvitavad noored punkarid, rääkimata rabadest, ojadest, kummituslikest puuokstest, mis tüütult riiete külge klammerdusid.

Raskused ei vähendanud innukust

Omaette elamuse tekitas ühtäkki keset rohelist idülli meie silme ette kerkinud räige prügimägi – kõige kaalukam inimjälg, mida oma retkel kohtasime. Astusime sellest vaikides üle, hinges õõnestav pakitsus.

Ent kõigest hoolimata rühkisime oma teed hääl meelel ja innukalt. Kõige ees kanti puidust risti, mille kandjat võis aeg-ajalt välja vahetada igaüks, kes tundis vajadust seda teha. Teekonnal oli ühtekokku 6 peatust, kus alati pidas keegi palvuse, üheskoos palvetati ning lauldi ja teekond jätkus. Vahel lauldes, vahel vaikides või omavahel mõtteid vahetades. Mõtteid, mida iseendaga jagada, kuhjus aga minu meeltesse küll rohkem kui küll.

Soe supp – unistus vihmas 

Hommikul, kui enne teeleasumist kirikus viibisime, ütles Kose kirikuõpetaja ja rännaku eestvedaja Mare Palgi, et palverännak on nagu jumalateenistus. Selles oli tal kahtlemata õigus. Sarnast Jumalaga kahekesi olemist kogemegi võib-olla kõige ehedamalt kirikus, kuhu tulemegi just selle eesmärgiga.

Teel hakkasin mõtlema, et meie retke võiks võtta kui inimese elu üldises plaanis. Seda tuletasid meelde kõik läbitud käänakud ning konarused, ilu ja igatsuse segunemine, kus viimaks ilmselt paljusid meist kannustas lootus soojuse ja toidu järele.

Viimaks lootus ka täitus. Nõmbra karjamõisa varemete juurde oli püstitatud suur indiaanitelk, kus hubises kodune lõke. Usinad kohalikud juba ootasid supipadade, lõkkes küpsetatud juurviljade ning vorstidega. Tol hetkel näis, et kõik unistused on ühekorraga täitunud. Veel viimast lõkkesoojust endasse imedes tekkis tahtmine end sinnasamasse kerra tõmmata ja lõputult vihma trummeldamist kuulata.

Issand hoiab kurja eest…

Pärast kehakinnitust ootasid meid veel loetud kilomeetrid, loetud palved ning laulud. Viimases peatuses enne Pikva kabelit jäi tuulde kõlama psalm: Issand hoiab sind kõige kurja eest, tema hoiab sinu hinge. Ilmselt poleks me midagi muud suutnud tol hetkel rohkem uskuda kui seda lihtsat salmikest.

Kui viimaks kabeli juurde jõudsime, kerkis minul küll kerge liigutuspisar silma. Küllap sellest, et olime ometi päral, ja sellestki, et mu hing oli tol hetkel väga hoitud.

Kose abikirikuna toimivas Pikva erakabelis ühinesime armulauaga jumalateenistuseks, mida vedasid praost Jaanus Jalakas ja õpetaja Mare Palgi. Iga rändur sai kaela klaasist ja traadist meisterdatud rõngasristi, mis jääb meenutama rõngasriste Kose kiriku seinas. Jäävad meenutama ka seda teekonda, mida käime oma Loojaga igas päevas.

Anna-Liisa Vaher