Humanistliku kristluse manifesti kaja

Humanistliku kristluse manifesti kaja
Möödunud nädalal jõudis avalikkuse ette humanistliku kristluse manifest, mis selle autorite sõnul on suunatud Eesti Kirikute Nõukogule, kõigile kristlastele ja kogudustele ning viitavat vajadusele muuta kirik avatumaks. Tekst on kättesaadav leheküljel www.petitsioon.com .
Eesti Kirik palus nimetatud manifesti kohta selgitusi.
Millistele muutustele kutsub Teie arvates manifest EELK liikmeskonda üles?
Jaan Lahe, teoloog, üks manifesti autoreist:
Manifesti mõte oli algatada laiapõhjaline diskussioon kiriku olemuse, rolli ja võimaluste üle Eesti ühiskonnas. Juhin tähelepanu ka probleemidele kirikus, kuid ilma probleemideta ei saa olla diskussiooni. Pean kahetsusväärseks, et osa kiriku liikmeid käsitleb manifesti isikliku rünnakuna, kuid ei kahetse, et manifesti koostasin – diskussioon on alanud.
Olen avaldanud juba varem Eesti Kirikus arvamust, et kirik vajaks muutusi. Tahan kutsuda üles nende muutuste üle diskuteerima. Mu eesmärk pole muuta ristiusu põhisõnumit, milleks on lunastus Kristuse läbi, vaid püstitada küsimus, kuidas seda sõnumit kuulutada nii, et see jõuaks paremini inimesteni.
Urmas Viilma, EELK kantsler:
Pöördumine, mis on suunatud kõigile, ei ole suunatud kellelegi. Adressaadiks on EKN, kõik kirikud ja kogudused ehk pöördutakse kogu kristlaskonna poole, kiriku liikmetest allkirjastajad ka iseenda poole. Miks seda tehakse nii, mitte oma kirikute vastavate otsustuskogude kaudu? Tähelepanuvajadus!?
Tekst eksitab humanismi ja humaansuse mõistete hägustamisega. Kõlama jäävad subjektiivsed soovid, inimlikud tunded, inimlik tahe ja veendumused ning nägemus kirikust, kus Jumala tahe allutatakse inimese omale. See ei ole aga enam kirik! Samas 6. punkt kirjeldab küll ilusti just tänast kirikut, kus kõik patused seisavad võrdseina Jumala palge ees. Sellele kirjutaksin alla küll.
Enn Auksmann, Pärnu praost:
Manifesti esimesi lauseid lugedes võib arvata, et silmas peetakse arenguid Rootsi ja Soome kirikus – niipalju kui tean, süvenevad seal tõepoolest autoritaarsus, suletus ja sallimatus.
Edasi lugedes saab selgeks, et asi on vastupidi: ajendatuna ühe homoseksuaalset eluviisi praktiseeriva ja propageeriva endise vaimuliku väljaarvamisest EELK Usuteaduse Instituudi õppejõudude hulgast üritatakse algatada protestiliikumist, mille eesmärgiks on suunata Eesti kirikuid aktsepteerima seni kristliku usu ja kõlblusega sobimatuks peetud käitumis- ja eluviise.
Tõsi, nimetatud lõppeesmärk on peidetud demokraatia ja humanistliku ilmavaate rüüsse. Seepärast võib mõista paljude allakirjutanute taotlusi ning tunnustada nende siirust. Võib-olla usub manifesti algataja Jaan Lahegi naiivselt, et kui kirik muutub võimalikult ümbritseva maailma sarnaseks, siis tuleb kogu maailm rõõmuga kirikusse.
Mina olen kindel vastupidises: kui kirik on nagu maailm, siis ei ole maailmal enam mingit põhjust kirikusse minna. Manifest väljendab soovi algatada laiapõhjaline diskussioon kiriku rolli ja võimaluste üle 21. sajandi Eesti ühiskonnas. Pärnu Eliisabeti koguduse pikaajalised liikmed aga küsisid minult piiblitunnis, miks kirikut jälle rünnatakse.
Urmas Nõmmik, teoloog, manifestile allakirjutanu:
Ühe teadliku allakirjutanuna leian, et manifest kutsub igat EELK liiget mõtlema tõsiselt, mida on ta teinud ja mida ta edaspidi saab teha selleks, et mõni teine EELK liige ei peaks ennast tundma üksi või tõrjutuna. Manifest on kirjutatud asjalikus toonis, ei sisalda obstsöönsusi (nilbusi – toim.) ega mõista kedagi hukka. Vastupidi, allakirjutanud soovivad dialoogi ja diskussiooni, tahavad kindlasti öelda, et kirikutes on ruumi aruteluks määratult rohkem, kui seda seni on tehtud, aga ka seda, et mitte üheltki kristlaselt ei tohi võtta õigust kuuluda ka sellesse ilmalikku maailma ja sellega avatult suhelda.
Mari Paenurm