80 aastat Kallivere kiriku ehitamisest

Kui eestlased teavad Setumaast, siis Eesti-Ingeri kohta olen kuulnud juba keskealisi inimesi veendunult kuulutamas, et sellist asja ei ole kunagi olemas olnud.
Vaatamata sellele, et ingerlasi elab Eestis oletatavasti rohkem kui setusid. Ajalugu on selle rahvakillu nii maasse surunud, et nad oma olemasolust palju rääkida ei julge (kuigi Eestis on neil kultuurautonoomia).
Tuhandeaastane riik
Kasutan siis Kallivere kiriku ehitamise 80. aastapäeva taas ingeri rahva meenutamiseks. Aga kaheksa aasta pärast saame tähistada Ingerimaa riikluse 1000. aastapäeva! Nimelt andis aastal 1019 Jaroslav Targa noor abikaasa Ingegard (Ingigerd) pulmakingiks saadud Laadoga linna valitseda oma onupojale Jarl Rögenvaldile, kes seal oma jarliriigi rajas.
Ingerimaa on ikka jagunenud poliitilistele võimudele ja piiridele vastavalt. Enne Tartu rahulepingut teenis seda ala Narva Johannese koguduse õpetaja F. G. Tannenberg (hooldas kogudusi nii Jamburgis/Jaamas/Kingissepas kui Oudovas/Gdovis). Enam jagunes ingeri rahva teenimine aga Narva Mihkli ja Kosemkina/Kuzjomkina/Narvusi koguduse vahel. Kui Tartu rahu tõmbas piiri Kulla jõele, osutus osa Peterburi kubermangu Kosemkina koguduse maadest olevat Nõukogude Venemaal ja teine osa Eestis.
Kosemkina kogudusel oli olnud seitse palvemaja, seejuures üks neist Kallivieres/Kalliveres. Tegemist oli tavalise puust talumajaga, mille eeskoja kohal kõrgus suur puust rist. Maja oli juba vana ja jäänud väikeseks. Narva kirik jäi ikkagi soode ja jõgede taha. Kosemkino kirik aga punasele Venemaale.
Narva-Jõesuu koguduse õpetaja F. G. Slöör, kes ise oli pärit Ingerimaalt ning hooldas ka Narva Mihkli ja Kallivere rahvast, lahkus 1928. aastal Soome. Kogu kiriklik töö jäi ajutiselt samuti Ingerimaalt 1918 põgenenud Kattila-Soikkola-Novasolkka ühiskoguduse kantori Aatami Hyrri õlgadele.
Soome organisatsioonid hakkasid otsima võimalust usuvendade abistamiseks Eestis. Ärataja ühendus valis noore, äsja ülikooli lõpetanud Helle Kalervo Erviö, kes oli juba nime teinud liivlaste teenimisega Lätimaal. 3. augustil 1930 kinnitas EELK konsistoorium ta Narva Mihkli koguduse õpetajaks.
Sama aasta 5. detsembri Kiriku Teatajast loeme, et konsistoorium andis positiivse vastuse Narva soome-rootsi koguduse pöördumisele abikiriku ehitamise asjus. Kiriku projekt oli tellitud Narvas elava arhitekti Nikolai Schevelevi käest. Ehitus läks nagu ikka arvestatust kallimaks, makstes lõpuks üle 10 000 krooni. Kogu raha saadi kokku annetuste ja vabatahtliku tööga.
Pühitsemisel toodi kingitusi
16. mail 1931 pandi pidulikult paika uue kiriku nurgakivi. Nurgakivisse asetati Piibel ja kohalikud ajalehed Sanaseppä, Põhja Eesti ja Põhja Kodu. 25. oktoobril 1931 pühitses Soomest saabunud piiskop Jaakko Gummerus pidulikult Kallivere kiriku. Soomest oli kohal olnud kaksteist pastorit.
Lisaks vaimulikele Eestist osales tseremoonial ka pastor Gabar Schtehlo Ungarist. Soomes õppivad ingerlased kinkisid kirikule seitsmeharulise küünlajala ning Ärataja ühendus armulauariistad. Praegu on need Narva Aleksandri koguduse valduses.
Narva soome koguduse esindaja Yllö kinkis kirikukella, mis on samuti säilinud ja asub Soomes. Erinevatel andmetel oli kirik arvestatud mahutama 600 inimest, kusjuures istekohti oli 250. 1936. aastal saadeti aga H. K. Erviö koos perega Eestist välja, kuna ta oli välismaalane ja keeldus võtmast Eesti kodakondsust.
Kiriku asemel elumaja
Veel ühe legendaarse pastori jõudis kogudus Soomest saada: 29. novembrist 1938 hakkas kogudust teenima Reino Ylönen. Nõukogude võimu jõudmisega Eestisse vangistati Ylönen 22. juulil 1940 otse tänavalt, kui ta oli läinud ajalehte ostma. Ylöneni sunniti tunnistama, et ta on Soome salaluurest, ning ta mõisteti surma.
Järgmisel aastal vahetati ta üldsuse survel välja ühe Soomes tabatud salakuulaja vastu. Paaril aastal oli Ylönenil võimalus veel välipastorina jätkata ingerlaste teenimist. Siis jõudis punane öö ka Kalliveresse.
1950ndatel võeti kirik koost lahti ning veeti Venekülla, kus see alul leidis kasutust klubina, siis kohaliku sovhoosi põllumajanduslaona ning 1980ndatel pandi lihtsalt põlema. Kiriku algsele vundamendile Kalliveres on aga ehitatud madal ühekorruseline elumaja.
See pühamu ei jõudnud ära oodata vabamaid tuuli, mis ka Venemaal on puhuma hakanud. Ent nii nagu me ei unusta Petseri ja Laura kirikuid, ei taha me unustada ka Kallivere kirikut. Taasavastamist ja mälestamist ootavad veel kümned eesti rahva kirikud Pihkva ja Peterburi kubermangus. Sellega on kiire, sest iga aastaga jääb vähemaks mäletajaid ning mälestisi.
Villu Jürjo