Inimlikkuse otsinguil

Tuntud soomerootsi psühhoterapeut ja kirjanik Tommy Hell­s­­­ten püstitab oma raamatus «Ohustatud inimene» küsimuse: kas inimlikkus on muutunud liiga kalliks? Ning vastab, et ühiskonna arenguid jälgides ei ole seda tõsiasja – nimelt inimlikkuse defitsiiti – võimalik eirata.
Pangad õpetavad oma kliente suhtlema betoonseinaga või maksma arveid internetis. Remonditöökodades ajame asju elektrooniliste olendite, mitte inimestega. Pole enam olemas väikesi toidupoode, kus tuttav kaupmees teaks, mida klient eile ostis ja mis tal täna vaja võiks minna. Vaevalt on kuskil enam majahoidjaid, kes peaksid silma peal mitte ainult majal, vaid vaataksid heatahtlikult ka laste järele. Arstid võtavad vastu patsiente, silm arvutiekraanil kinni, ega malda lõpuni kuulata, mida haige räägib.
Küllap on Eesti ühiskond silmitsi sarnaste või veelgi hullemate probleemidega. Teoloogist sõber kurdab, et toetus humanitaariale muutub järjest väiksemaks ning teadusbürokraatia järjest totramaks ja teadust pärssivamaks. Ta esitab üleskutse: «Talendid, minge Eesti Vabariigist ära – kõik, kellel see vähegi võimalik on! Banaanivabariik ei vaja teid.»
Ka kirikus kurdetakse inimlikkuse vähesuse üle. Alles see oli, kui «Humanistliku kristluse manifesti» esitajad sedastasid: «Me soovime, et kirik oleks tänapäevane, demokraatlik ja avatud. Et ta oleks inimsõbralik ja hooliks inimesest ning väärtustaks inimest kui isiksust.» Samas leiti, et tegelikkuses süvenevad mitmes kirikus autoritaarsus, suletus ja sallimatus.
Lõppenud aasta viimastel päevadel tabas meie perekonda võrdlemisi raske õnnetus: aasta ja kolme kuu vanune tütar tõmbas endale aknalaualt peale tassi kuuma ravimijoogiga ning põletas lõuaaluse ja rinna. Kolmanda astme põletus tähendas väikesele päevi ja öid tilgutite all, nahasiirdamist ja operatsioonist toibumist. Aasta eelviimasel hilisõhtul, kui õnnetusest oli möödunud vaid üks päev, istusin arvutiekraani taga ning mõtlesin haiglas viibivale lapsele ja abikaasale, neljale jumalateenistusele, mis eelseisva 24 tunni jooksul kähisevast häälest ja nukrast meelest hoolimata ära tuli pidada, ning sellele, kuidas kahele vanemale tüdrukule pisutki rõõmus aastavahetus korraldada. Kirjutasin Facebooki sõpradele üleskutse oma põletada saanud tütre ja kogu meie pere eest palvetada.
Hommikul ärgates ja Facebooki pilku heites leidsin sealt kümnete kaupa toetavaid ja julgustavaid sõnu. Kusjuures sugugi mitte üksnes lubadusi palvetada, vaid ka konkreetseid abipakkumisi! Tartus pakuti mulle vähemalt neljas kohas ööbimisvõimalust. Saaremaal elav ametivend Hannes kirjutas: «Marko, kui vajad mingit abi, siis anna julgelt mulle teada!» Hommikul helistas sõber Aleksander ja ütles, et nad võtavad söögid-joogid kaasa ning tulevad perega aastavahetuseks meile.
Olen viimastel nädalatel kogenud tohutul hulgal hoolivust, mõistmist, armastust ja abi. Sõber Tõnis, kelle väikene tütrepoeg just neil päevil pika võitluse järel igavikku lahkus, ei pidanud paljuks kirjutada, et ta palvetab ka minu tütre eest. Äsja haiglaravilt naasnud peapiiskop on leidnud aega helistada ning tunda huvi, kuidas meil läheb. Rääkimata sellest, et meedikud alates kiirabiarstidest kuni haiglapõetajateni olid lahked ja vastutulelikud.
Jah, olen minagi korduvalt nurisenud inimlikkuse vähesuse pärast ühiskonnas ja kirikus ning kõnelnud sellest, et ühtsust, hoolimist ja küünarnukitunnet on vähevõitu. Ühtäkki tajun aga omaenda piiratud võimet näha ja vastu võtta head. Tajun oma tänamatust. Vahel on vaja üpris valusaid kogemusi, et mõista: meie ühiskonnas, meie kirikus, nende inimeste hulgas, keda mulle on teekaaslasteks antud, just siin ja praegu, minu ümber, on väga palju headust, armastust, hoolivust, inimlikkust ja elu.
Aitäh teile, sõbrad! Soovin alanud aastaks meile kõigile oskust märgata head ja üksteise jaoks olemas olla.

Marko Tiitus,
vaimulike konverentsi juhatuse esimees