Meedia ja kriis

Hiljaaegu oli mul võimalus võtta meie lehe esindajana osa samanimelisest konverentsist, korraldajaks Eesti Ajalehtede Liit, mille liige ka meie väljaanne on.
Juba ette oli teada, et seekordne teema fokuseerub kahele kriisile, millega meedia möödunud aastal omal moel on pidanud rinda pistma: eestlastest jalgratturite pantvangikriisile Liibanonis ning küsimustele ja probleemidele, mis seisid Norra meediaväljaannete ees pärast pommiplahvatusi Oslos ja tapatööd Utøya saarel.
Tallinna jõudes kohtasin head tuttavat, kes siirdus ühele teisele nõupidamisele ning minu lause peale, et lähen eespool nimetatud konverentsile, küsis: «Meedia ja kriis? Kas need pole mitte üks ja seesama?»
«Mis tore küsimus!» mõtlesin nähes, kui hästi võib see kokku võtta olukorra, kus meedia unustab oma esmased ülesanded ja piirdub vaid kirjeldusega, ei paku lahendusvariante või, mis veelgi hullem, keskendub elule vaid läbi toidukolumnisti prisma. Kommunikatsiooni eri vormidest huvitatuna olen ma ikka aeg-ajalt mõtisklenud meedia rolli üle inimeste elu kujundamisel, jälginud eestkõnelemist, sabassörkimist ja nautinud põhjalikke analüüse. 
Siinses kontekstis muidugi võib tõdeda, et paraku jäävad meie usuga või laiemalt siis religioossusega seotud teemad peavoolumeedias stigmatiseerituks, kuuludes paraku sageli rubriiki «Oli kord», «Skandaal» või «Inimene ja tema veidrus». Välja arvatud muidugi üksikud säravad kirjutajad, kelle puhul paistab kätte nii ilmaliku arvamuse kui klerikaalide samaaegne aktsept.
Meedia kallutava väljendusviisi kohta võttis juba mõnda aega tagasi peetud eutanaasia­konverentsil sõna prof Hele Everaus, kes juhtis tähelepanu, millise surve all on ajakirjanduse kajastustes meie vanem põlvkond, pensionärid, lugedes negatiivses toonis kirjutatud lugusid, mis viitavad sellele, kui suure osa neile makstavad summad haukavad meie riigi «tegelikust tulevikust». Või võtame praegu maal elavad inimesed, keda kindlasti ei jäta mõjutamata pressi pilguheit neile kui heitunutele «sarjas» «(Tal)linn ja muu Eesti». 
Huvi teema käsitluse ja selle analüüsi vastu konverentsil ei olnud just massiline, tuues veel kord esile maakondlike lehtede usinuse. Arvamust avaldasid nii meediategelased kui välisminister, oma mõtteid jagasid pantvangistuses olnud Madis Paluoja ja Kalev Käosaar. Neist esimese kõnes olid laused «Kui ma oleksin öelnud, et ma olen ateist, oleks see väga halb olnud» ja «Vabaabielu ei ole seal aktsepteeritav». Mõtlesin tükk aega, kas peaksin üle saali küsima selle kohta, kuidas pantvangistus on mõjutanud nende meeste arusaama religioossusest ja miks mitte ka Jumalast. Aga ma ei küsinud, jätsin selle küsimuse koos nimekaardi ja intervjuusooviga neile meestele. Ootan põnevusega, mida nad vastavad. 
Jõudsin sel päeval olla ka tänulik selle eest, et too pantvangikriis lõppes nagu ta lõppes, arvestades statistiliselt keskmiseks pikkuseks vähemalt paar aastat.
Kriis, muidugi, toob esile parima osa meist – selle, kuidas me olukorra lahendame.

Mari Paenurm,
Eesti Kiriku toimetaja