Et õpiksime tasadust ja alandlikkust

Palmipuudepüha on jälle käes. Jeesus seisab Õlimäel ja silmitseb püha linna. Kuldse kupliga Kaljumošee asemel särab tema ees Jeruusalemma tempel, mille roomlased neljakümne aasta pärast hävitasid. Tulevasi sündmusi oli Jeesus juba ette kuulutanud.
Õlimäel seisnud ja Jeruusalemma väisanud oli ta varemgi. Matteuse, Markuse ja Luuka loodud pilt, kus kirjeldatakse ainult Jeesuse viimset teekonda pühasse linna, on andnud pidet väärjäreldusele, nagu olnuks see üldse tema esimene pealinnakülastus. Kas on mõeldav, et üks juudi mees poleks käinud Jeruusalemmas, kuhu koguneti pühade aegu?
Saabunud viimsel teekonnal Õlimäele ja vaadanud linna, oli Jeesus ohanud: «Jeruusalemm, Jeruusalemm … Kui palju kordi olen ma tahtnud koguda su lapsi …» (Lk 13:34) «Juba kolm aastat käin ma sellelt viigipuult vilja otsimas» (Lk 13:7). Johannese kirjelduses käiski Jeesus enne viimset teekonda kolm korda Jeruusalemmas, kohtus Nikodeemusega, tervendas haigeid Betsata ja Siloahi tiikide ääres ja õpetas templis. Seal olid teda imikuna õnnistanud Siimeon ja Anna ning seal oli ta noorukina disputeerinud kirjatundjatega.
Nüüd naudib Jeesus viimast korda imelist vaadet Õlimäelt, mis lummab praegugi arvukaid palverändureid ja turiste. Ja kui ta seejärel loomakese seljas alla laskub, hakkab «kogu jüngrite hulk rõõmustades valju häälega Jumalat kiitma kõigi vägevate tegude pärast, mida nad olid näinud» (Lk 19:37). Nad lootsid, et Jee­sus on Messias ning peagi algab viimne kohus, mis pidi toimuma sealsamas Kidroni orus (Jl 4:2,14 jj).
Viimse kohtupäeva sündmusi on oodatud sajandeid. Kidroni orus on juudi surnuaed, kust pidi algama üleilmne surnute ülestõusmine. Sealsamas on ka kinnimüüritud topeltportaaliga Kuldvärav, mis pidi avatama Messiale sissepääsuks pühasse linna. Jeesuse ajal, mil ta sõitis eesli seljas läbi Kidroni oru, oli see värav veel avatud.
Jeesus on petnud paljude lootusi. Inimkond pole tänapäevani lakanud uskumast, et Messias peab olema selline, nagu lootis psalmilaulik, kes kuulutas otsekui praegusele topeltväravale mõeldes: «Teie, väravad, tõstke oma pead, et aukuningas saaks sisse tulla. See on tugev ja vägev Issand, vägev sõjas.» (Ps 24:7 jj) Praegugi on vägevus, edukus ja n-ö kõigi arvude pidev kasvamine inimsoo ebajumalaks, millele ta lakkamatult ohverdab ja mis teda varsti hävitab. On puhas illusioon, et kõik saab ainult ülesmäge minna – pigem on kokkukukkumine ja kohus ootuspärane igale püstipunnitatud kaardimajakesele.
Jeesus aga jätkab edaspidigi ratsutamist läbi Kidroni oru pühasse linna. Seda meenutame igal palmipuudepühal, ehkki meil pole palmioksi haarata lehvitamiseks (Jh 12:13). Praegu täitub üks teine prohvetikuulutus Messia kohta: «Ole väga rõõmus, Siioni tütar, hõiska, Jeruusalemma tütar! Vaata, sulle tuleb sinu kuningas, õiglane ja aitaja. Tema on alandlik ja sõidab eesli seljas.» (Sk 9:9) Jeesus oli õpetanud, et ainult see, kes on «tasane ja südamelt alandlik», saab olla tema jünger ja leida tee jumalariiki (Mt 11:29).
Läbi aegade on tõusnud valemessiad, kes püüdsid ise jumalariiki luua väevõimuga – seda pole tulnud, sest inimene pole muutunud. Isegi kui jumalariik laskuks alla taevast, ei oleks sellest meile kasu, sest kuna me pole muutunud, ei pääse me sinna sisse. Seepärast tuligi Jeesus, et õpiksime temalt tasadust ja alandlikkust ning pääseksime jumalariiki.

Arne Hiob,
teoloogiadoktor