Numbrid ja inimesed

Nelipühadeks valmistudes on põhjust tuletada meelde kristliku kiriku sündi. Apostlid täitusid Püha Vaimuga ning kõnelesid võõraid keeli, Peetruse jutluse peale võttis kolm tuhat inimest vastu ristimise. «Kõik usklikud olid üheskoos ja kõik oli neil ühine. Omandi ja vara nad müüsid ära ning jagasid raha igaühele sedamööda, kuidas keegi vajas. Nad viibisid päevast päeva ühel meelel pühakojas, murdsid leiba kodudes ja võtsid rooga juubeldades ning siira südamega, kiites Jumalat ja leides armu kogu rahva silmis. Issand aga lisas päästetuid päevast päeva nende hulka. (Ap 2:44–47)
Meie kirik ei nõua omandi ja vara müümist nagu algkristlased ega isegi mitte kümnise maksmist nagu adventistid. Aastatetagune kirikukogu otsus soovitab tagasihoidlikult, et koguduse liikmeannetuse alampiir võiks olla 1% annetaja aastatulust. Ometigi jääb neid, kes seda soovitust kuulda võtavad, järjest vähemaks.
Pilk EELK kodulehel olevale statistikale ütleb, et 2011. aastal vähenes EELK liikmesannetajate arv 2346 inimese võrra, kümne viimase aastaga oleme kaotanud 12 192 annetajat. Kas need arvud on meie jaoks olulised, kas nad kõnelevad millestki?
Paar aastat tagasi kirjutas Eesti Kiriku kolumnist Anna-Liisa Vaher: «Kurb, et oleme kirikus hakanud rääkima numbrite keeles. Võiks ju olemas olla masin, mis mõõdaks inimhingede rahulolu, mida numbrites väljendada pole võimalik.»
Samas on iga statistilises aruandes lisanduva arvu taga konkreetsed inimesed oma tegude või tegematajätmiste, oma usu või uskmatuse, oma lootuste või pettumustega. Liikmesannetajate arvu vähenemine ei tähenda mitte «numbriliste näitajate kahanemist», vaid seda, et teatud hulk lihast, luust ja verest inimesi on teadlikult või teadmatuses jätnud andmata oma loomuliku osa Kristuse kirikule ning jäänud ilma selle andmisega kaasnevast rõõmust ja õnnistusest. Nad on hääletanud jalgadega.
Muidugi tuleb statistika interpreteerimisel arvestada paljusid asjaolusid: elanike arvu vähenemist ja sisemigratsiooni (maapiirkondade tühjaksvoolamist), inimeste mobiilsuse suurenemist ja järjest vähenevat elukestvat seotust kodukihelkonna ja -kogudusega, eurokallidusega kaasnenud hinnatõusu ja masu järelmõjusid jm. Siiski on mõtlemapanevad Tallinna praosti Jaan Tammsalu sõnad, kes oma praostkonna koguduste aastaaruandeid analüüsides tõdeb: «Küll on aga mõnel aruandjal kummaline vajadus näiteks arvude langusele otsida aasta-aastalt põhjendusi vaid väljastpoolt. Põhjusi otsitakse kõikjalt mujalt, aga mitte iseenda tegematajätmistest.»
Eelmises Eesti Kiriku juhtkirjas tõdeb assessor Joel Luhamets, et mure liikmete vähenemise pärast ei näita kiriku nõrkust, vaid hoopis tugevust. Ta ütleb: «Meil ei saagi olla suuremat muret, kui on inimeste eemaldumine Jumalast ja tema sõnast, kogudusest ja sakramentidest.» Jah, seda muret ei tohi häbeneda ega kõrvale panna.
Kutsun täie tõsidusega valmistuma eelseisvateks koguduste juhtorganite valimisteks. Võiksime korrastada koguduse andmebaasi, võtta ühendust «kadunud» koguduseliikmetega, kutsuda inimesi tagasi sõna ja sakramendi osadusse ning kaasata neid koguduse juhtimisel ja arendamisel. EELK on aastaid investeerinud koguduste infosüsteemi Koguja arendamisse, paraku kasutab seda praegu vaid pisut üle 40 koguduse. Kogudusi külastades ja visiteerides olen liigagi palju näinud täitmata kirikuraamatuid ja poolikuid andmebaase, kus mitmete aastakäikude leerilaste kohta on alles üksnes nimed märkmepaberil.
Kandidaate üles seades võiksime istuda ümber laua, üksteisele otsa vaadata ja arutada, mida saaksime järgmise nelja aasta jooksul üheskoos teha, et meie kogudustes oleks rohkem elu, avatust, vaimulikku kasvamist, toetavaid suhteid, armastust, teenimist ja ohvrimeelsust. Et ei oleks ainult lahkujaid, vaid ka tulijaid ning jääjaid. Et omaenese siseprobleemidega maadlevast, ennast õigustavast ja «teisi» süüdistavast kirikust saaksime õppivaks, kaasavaks ja vastutustundlikuks kirikuks.
Kuid kõik algab äratundmisest, et midagi vajab muutmist meis enestes. Peetruse jutlust esimesel nelipühal «kuuldes lõikas see neile südamesse ja nad ütlesid Peetrusele ja teistele apostlitele: «Mida me peame tegema, mehed-vennad?» (Ap 2:37)

Marko Tiitus,
vaimulike konverentsi juhatuse esimees