Kirikud dialoogis
/ Autor: Eesti Kirik / Rubriik: Kolumn / Number: 28. juuni 2006 Nr 29 /
2001. aastal Euroopa Kirikute Konverentsi
ja Rooma-Katoliku Kiriku Euroopa Piiskoppide Konverentside Nõukogu poolt alla
kirjutatud Euroopa oikumeenilises hartas (Charta Oecumenica) on kuulutatud
järgmist: «Kuna me tunnistame üht, püha, üleilmset ja apostlikku kirikut, on
meie ülima tähtsusega oikumeeniline ülesanne demonstreerida seda ühtsust, mis
on alati Jumala kingitus. Fundamentaalsed erinevused usus takistavad ikka veel
nähtava ühtsuse saavutamist. Erinevad on arusaamad kirikust ja tema ühtsusest,
sakramentidest ja vaimulikust ametist. Me ei saa selle olukorraga rahul
olla…»
Et selle olukorraga rahul ei saa olla, on
Euroopa kirikud püüdnud ja püüavad töötada kirikute lähema ühtsuse poole
teoloogiliste vahenditega. Üheks selliseks instrumendiks on Euroopa Kirikute
Konverentsi komisjon Kirikud dialoogis (Churches in Dialogue), mis 8.–12.
juunini Tallinnas Usuteaduse Instituudi ruumes iga-aastast koosolekut pidas.
Kui Euroopa Kirikute Konverentsi teine põhikomisjon – Kirik ja ühiskond –
tegeleb põhiliselt sotsiaal- ja bioeetiliste küsimustega, siis Kirikud
dialoogis ongi just selleks, et kõneleda kirikust ja tema ühtsusest,
sakramentidest ja vaimulikust ametist.
Eesti oikumeenias oleme enam pidanud
dialoogi eetilistes, ühiskonna ja kiriku suhteid ning eluväärtuseid
puudutavates küsimustes. Küllap andis kohtumine, mis rahvusvahelise komisjoni
töö alguses toimus Euroopa kirikute teoloogide ja Eesti Kirikute Nõukogu
liikmeskirikute esindajate vahel, impulsi mõelda Eesti-sisese õpetusliku
dialoogi arendamisele.
Õigeusu kirikute ja protestantlike kirikute
dialoog Euroopas ja viisid, kuidas seda süvendada, olid Tallinna kohtumise
üheks peateemaks. Õigeusu kirikud on olnud oikumeenilises plaanis ühed
tugevamad klassikaliste, traditsionaalsete kristlike väärtuste hoidjad. Samas
on 16. sajandi reformatsioonist alguse saanud kirikud tihti suutnud enim
tõlgendada piibellikku sõnumit nüüdisaja maailmale. Kuigi – paljudel juhtudel
mitte ilma kadudeta.
Seetõttu vajavad protestandid õigeusklikke,
ka katoliiklasi. Et need tuletaksid meelde põhiväärtusi. Kuid küllap on ka
õppida vastastikku. Ja teekond hetkeseisust, millega veel ei saa rahul olla,
peab jätkuma.
