Nelipüha tähendusest

Jeesus tõusis pärast ristilöömist kolmandal päeval surnuist üles, veetis seejärel 40 päeva oma jüngritega ning läks tagasi Isa juurde. Nendele pöördelistele sündmustele järgnes nelipüha ning täitus Jeesuse tõotus: «… te saate väe Pühalt Vaimult, kes tuleb teie üle, ja te peate olema minu tunnistajad …» (Ap 1:8).
Traditsiooniliste juudi pühade kalendris oli nelipühal saagi kogumisega seotud tähendus. Nelipüha tähistati nädalatepühana, mida peeti 50 päeva pärast paasapüha (5Ms 16:1–10). Juudi traditsiooni kohaselt anti 10 käsku Moosesele samuti 50 päeva pärast paasapüha. Sellest tuleb ka nimetus «nelipüha» (kr k pentekoste [hemera] – viiekümnes [päev]). Põllumajanduses märgiti selle püha pidamisega nisulõikuse lõppu ja odralõikuse algust (2Ms 23:16). Nii oli nelipüha suur tänupüha, mida meie kontekstis võiks võrrelda lõikustänupühaga.
Apostlite tegude raamat kirjeldab meile kristlikku nelipüha sündmust järgmiselt: «Kui nelipühapäev kätte jõudis, olid nad kõik koos ühes paigas. Ja äkitselt tuli taevast kohin, otsekui tugev tuul oleks puhunud, ja täitis kogu koja, kus nad istusid. Ja nad nägid otsekui hargnevaid tulekeeli, mis laskusid iga üksiku peale nende seas. Ja nad kõik täideti Püha Vaimuga ning hakkasid rääkima teisi keeli, nõnda nagu Vaim neile andis rääkida.» (Ap 2:1–4)
Peetrus, tõusnud koos üheteistkümnega püsti juhtunut selgitama, põhjendab seda Vana Testamendi prohveti Joeli ettekuulutuse täitumisega: «Ja pärast seda sünnib, et ma valan oma Vaimu kõige liha peale …» (Jl 3:1). Nii näeme, et apostlid järgisid Jeesuse alustatud liini, milleks oli teatud sündmuste põhjendamine prohvetikuulutuste valguses.
Erinevates kirikutes, sh nelipühi kirikutes, on erinevaid nelipüha traditsioone. Tihti viiakse sellel päeval läbi ristimisteenistusi, võetakse vastu uusi koguduseliikmeid ja loomulikult loetakse nelipüha sündmusega seotud piiblitekste. Sümboolikas kasutatakse näiteks tuvi ja tuleleeke.
Nelipühi ja karismaatilistes ringkondades usutakse, et nelipühakogemus on tänapäeval samuti võimalik ja vajalik. Seda mitmel põhjusel. Esiteks selleks, et võiksime edastada Jeesuse Kristuse evangeeliumi Püha Vaimu väes (Ap 1:8). Jeesus teadis, et jüngrid ei suuda evangeeliumi viia maailma otsani oma väega ja nii oli tema plaan anda oma jüngritele sama vägi, mis temal oli – Püha Vaim.
Püha Vaimu väes kuulutatud sõnumil oli ja on seesugune mõju, et see ei jäta kuulajaid külmaks, vaid haarab ja süütab inimesed igatsusega Jumala järele. Teine oluline põhjus, miks vajame nelipühakogemust, on see, et iga kristlane võiks usuelu elada Püha Vaimu väes (Rm 8:13). Jeesus teadis, et praktilises igapäevaelus vajame jumalikku jõudu ja meelevalda, et elada võidukalt. Vajame oma elus Jumala väge, et võita ära kiusatused, lihalikkus ning patt.
Tänapäeval on nelipühakogemus ning vaimulaad ületanud pea kõikide kristlike denominatsioonide piirid. Pea igas kirikus või koguduses on inimesi, kes on saanud nelipühakogemuse osaliseks. On teada, et katoliku kirikus on suur hulk kristlasi, keda peetakse karismaatilisteks katoliiklasteks ning kes vagaduselu aluste poolest on sarnased nelipühilastega. Nelipühiliku vaimulaadiga inimesi on välja kasvanud kristliku kiriku protestantlikus tiivas esile kerkinud äratusliikumiste kaudu.
Milles seisneb nelipühakogemus? «Ja nad kõik täideti Püha Vaimuga …» (Ap 2:4). Lihtsalt öeldes seisneb see Püha Vaimuga täitumises. Jeesus nimetab Püha Vaimuga ristimist (Ap 1:5), mis viitab sissekastmisele. Sama kogemust ja sarnaseid tunnuseid, mis kogemusele järgnesid, kirjeldab Apostlite tegude raamat veel mitmel korral (Ap 10:44–48; Ap 19:6).
Nelipühapäeval toimunud ja sellele järgnenud sündmustes ilmnenud tunnustest on üks enim tähelepanu saanud nähtus keelte rääkimine e glossolaalia. Pärast nelipühapäeva ei kõnelda enam tuleleekidest, tuulest, mis puhus, küll aga võõraste keelte kõnelemisest. Selle põhjuseks võib olla suuresti asjaolu, et Uus Testament, eesotsas Pauluse kirjadega, kõneleb võõraste keelte kõnelemisest ja sellest saadavast kasust (1Kr 14:4).
Samas ei ole nelipühakogemus asi iseeneses, see on tihedalt seotud nii pöördumise kui ristimisega. Mõned usuvad, et inimene võib selle kõik vastu võtta ühe hetkega, teised jälle rõhutavad nende erisust. Viimselt on võimalik nii üks kui teine variant, kuid tähtsaim on ehk ikkagi see, et me kanname endas Jumala kolmainu kolmanda isiku kohalolu, juhtimist ja väge. Kui meil on Püha Vaim, siis ei ole enam tähtis, kuidas ja mismoodi me teda vastu võtsime. Siis on oluline vaid üks – austada Jeesust oma elus ja eluga. 

Ago Lilleorg,
Eesti Kristliku Nelipühi Kiriku piiskop