Meenutades paari suvepilti

Puhkuste aeg hakkab läbi saama. Nii minulgi. Väikeselt reisilt saabujalt ikka küsitakse, kuidas läks ja mida nägid. Reisida tasub, sest reisides näeb päris palju. Kõike ei suuda kõige paremalegi sõbrale ära rääkida. Mõned asjad aga annavad mõtlemisainet pikaks ajaks.
Paar muljet kerkib selle suve reisist ikka uuesti silmade ette. Mõlemad leidsin Rumeeniast, mis oli ka reisi peamiseks sihtkohaks.
Üks nendest on päris tavaline külapilt. Mööda külatänavaid sõites sain südamesse sooja tunde ristimärgist, mis kaunistas maju.
Hooned olid küll tagasihoidlikud, kuid krohviga majaotsale kujundatud ristimärk kõneles pererahva usust ja lootusest. Loomulikult oli igas pisimaski külas vähemalt kaks või kolm kirikut. Sealjuures olid need paremas korras kui kõik muud hooned.
Bukaresti muuseumis oli eraldi suur osakond pealkirjaga «Risti vägi». Seal olid esemed näitamaks, et kõike, millega elus kokku puututi, kaunistati ristimärgiga. Olgu tegu leiva või riietega, tööriistade või mööbliesemetega, kodupaiga ja teeviitadega, kõik olid kokku liidetud ristimärgiga. Rist oli suurima au sees. Seda ei häbenetud.
Mulle meenusid Jeesuse sõnad: «Kes mind tunnistab inimeste ees, teda tunnistan ka mina oma Isa ees…» Püüdsin mõtelda sellele, kui vaprad oleme meie oma usku tunnistama. Kas minu välimusest paistab välja, et olen kristlane?
Kui keegi astub üle mu kodu läve, kas ta tunneb, et on tulnud kristlase majja? Südames tunnistame end veel usklikud olevat, kuid välja seda näidata ei julge või ei taha.
Kristlikud sümbolid pühakodadeski hakkavad muutuma rohkem kunstipäraselt mitmetimõistetavaks kui oma usku tunnistavaks. Sõbrale veel vaikselt oma usust kõneleme, ajakirjaniku ees oleme usust rääkides üsna umbmäärased filosofeerijad.
Ametivennaga kõneldes otsustasime leeriküsimust veidi täiendada, et see kõlaks umbes nii: «Kas sa tahad kogu elu selles usus püsida ja ka tagakiusamistes, surmas ja ajakirjaniku kuuldes temast mitte ära taganeda?»
Teinegi meeleolukas hetk juhtis mu mõtted koguduse­elu korraldusele. Sõitsime üle mägede mööda Transfagarasani maanteed, kui korraga sundis meid peatuma vastutulev lambakari. Jah, üksikul lambal oleks olnud ohtlik liikuda autoderohkel maanteel, kuid suur kari sundis seisma jääma suure autokolonni. Karjal oli jõudu. See tuleb meelde jätta.
Kõige ees sammus karjane. Lambad järgnesid talle. Lambakarja hulgas oli ka hulk eesleid, kes kandsid karjase ja karja varustust. Eeslite nägemine oli minu jaoks üllatus. Olin harjunud mõtlema karjast ja karjastest, kuid mitte eeslitest.
Kari peab olema, karjane peab olema, kuid ka eeslid peavad olema. Koguduses peab olema neid, kes koormaid kannavad. Jeesus ise kasutas eeslit Jeruusalemma tulles. Halastaja samaarlane kasutas ilmselt eeslit haavatu öömajale viimiseks. Kogudus vajab samuti eesleid.
Oma südames ütlesin: «Issand, sina oled karjane ja mina olen sinu karja lammas. Kuid sul on ka eesleid vaja.» Mõtlesin päris kaua, kuidas kõlaks, kui mind hüütaks Jumala eesliks.
Mind lohutas teadmine, et minu Õnnistegija oskas siiski ütelda seda palju kaunimalt: «Lõikust on palju, kuid töötegijaid on vähe. Paluge lõikuse Issandat, et ta saadaks välja töötegijaid.» Nüüd tean, et lambaid on palju, kuid eesleid on vähe. Karjane juhib meid küll meie rännakul, kuid karja käekäik oleneb palju ka eeslite hulgast.
Õnnistatud suvelõppu soovides

Joel Luhamets,
assessor