Kui Maarjamaa päevad
olid kõige pikemad ja ööd valgemad, niitude floora kõige kirevam ja rohi
rohelisem, kui kevad oli veel südames ja suur suvi alles ees – jaanikuu 29.–30.
päeval rapsis Eesti Kiriku reisiseltskond jalgelt linnatolmu.

Tartu – teede algus

Pauluse kiriku juurde kogunenud inimeste
hulgast jääb alul petlik mulje, et sõitu alustab mitu bussitäit. Ent kui
saatjad head-reisi-soovid ütelnud ning ekskursandid oma pambud panipaikadesse
sättinud ja kohad sisse võtnud, saab selgeks, et kõik on täpselt nii kui peab.

Selge on kohe seegi, et reisi õnnestumise
olulisem eeldus on täidetud: seltskond, kus esindajad Virust ja Võrust, Tartust
ja Pärnust, Raplast, Põltsamaalt ja mujalt, kannab endas optimistlikku meelt,
kristlikku vaimsust ning nooruslikku uljust. See annab toimetuse meeskonnale –
Salme Uustarele, Rita Puidetile, Meeli Pärtelpojale, Anna-Liisa Vaherile ja
Liina Raudvassarile – kindlust.

Ekskursiooni sisulises juhtimises
katsetatakse hajutatud vastutuse meetodit: «oma pastorina» on kaasas Rapla
õpetaja ja Eesti Kiriku kolleegiumi liige Mihkel Kukk, võrratuid kirjandus- ja
kultuuriloolisi ekskursse pakuvad abikaasad Aino ja Leo Villand ning
kunstiajaloo poolelt annab soovijatele selgitusi Sirje Simson.

Kirikulehe teise lugejareisi eesmärgiks on
külastada Lõuna-Eesti kirikuid ja kogudusi ning kuulsate usutegelaste Villem
Reimani, Jaan Lattiku, Elmar Salumaa ja Evald Saagiga seotud paiku. Olgu
meenutatud, et läinud aastal uuriti Peipsi-äärseid paiku ning piirilinna
Narvat.  

Kiri algab kirikust, rahvas – raamatust

Hando Runneli mõttekäik meeles, jõuame
Kambja Maarja kirikusse, mille 53 meetrit taevasse sirutuv hõbedane tornikiiver
juba kaugelt kätte paistab. Teretulemast ütleb õpetajaameti kandidaadina
tegutsev ja sügisel korraliseks vaimulikuks ordineeritav Kristjan Luhamets.

Siin peame ka sõidu alguspalve, et head
inglid ise meile reisikaaslasteks ning sammuseadjateks tuleks. Noor vaimulik
tutvustab põhjalikult kiriku ajalugu ning kohalikku kultuuripinnast, mis Kambja
mail teadupärast hästi rammus on. Vaid üks näide: just siin 1660–1701
kogudusevaimulikuks olles tõlkis Andreas Virginius Vastse Testamendi.

Taamal sinendavad Haanja mäed

Võrumaaga seotud reisilistel muutub
mööduvat maastikku silmitsedes meeleolu koduseks. Mikrofoni vahendusel antakse
teada, et kuigi kahest kõrgest mäest paistab Suur-Munamägi Vällamäest madalam,
kuulub jalamilt arvestatult Baltimaade kõrgeima tipu au ikkagi
Suurele-Munamäele (318 m üle merepinna).

Lauluisa linnas peatume Katariina kiriku
platsil. Küll üksnes selleks, et reisikaaslasi juurde võtta. Kirikuga tutvumise
jätame teiseks korraks. Üldse – siin ja edaspidi, tuleb leppida paratamatusega,
et ajapiirangu tõttu ei saa me külastada kõiki pühakodasid, mis teele jäävad
ning kahtlemata huvitavad objektid on. Kahju!

Roosa võitis südameid

Eesti on väike, aga ka suur. Jõuame Roosale
ning nendime, et enamik meist pole siia Võrumaa nurka elus jõudnud. Altarimaali
«Päästa mind, Issand» (autoriks tuntud baltisaksa kunstnik Rudolf von zur
Mühlen) ees räägib koguduse vaimuliku kohuseid täitev Malle Kruusmaa koguduse
loost ja oma osast selles.

«Ma olen vallasandi staatuses, aga mu
toidulaud pole kunagi rikkalikum olnud,» ütleb ta silmade särades. Malle saab
töötu abiraha, kuna ei ole ametlikult veel ametis, pruugib vallavanema vana
autot ning elab valla poolt korda tehtud sotsiaalabi pinnaks ette nähtud
korteris, mille kommunaalmaksud samuti vald kannab.

Usuteaduse Instituudi lõpusirgel olev
vaimulikukandidaat on täis optimismi ja tänulikkust. Ta väidab, et kohalikud on
imelised, nad on teda, mujalt tulnut, hästi vastu võtnud ja ta oskab seda
hinnata.

Istume vanas puukirikus ja kuulame noort
naist. Küllap mõnigi meie hulgast mõtiskleb: ehk peaksin ka mina rohkem tänulik
olema olemasolevale, mis Jumal on lasknud mulle osaks saada.

Roosast viib me tee edasi järgmisse
maakogudusse – Harglasse. Oleme üsna riigipiiri lähedal, mistõttu meie
mobiiltelefonid annavad pidevalt teateid Lätti jõudmise kohta.
Pseudogootistiilne, avarate akende ja kõrge torniga pühakoda tervitab meid
künka otsas asuvast puudesalust. Kirikuhoonest võtame kaasa vaimustuse
harvaesineva süžeega altarimaalist, mis kujutab Jeesuse ristilt mahavõtmist (E.
Jacobs, 1859). Meile ukse avanud, koguduse organist Katrin Rogenbaum jagab
koguduse muret puuduva hingekarjase pärast. Hetkel käib siin teenistusi
toimetamas Valga praost  Vallo Ehasalu.

Paganamaa kristlastest

Jõuame Krabile ehk rahvakeeles Paganamaale,
et teha väike peatus Evald Saagi (14.11.1912–20.10.2004) sünnitalus, kus elab
täna usuteadlase õde Leili Kupar. Saame osa Võrumaa külalislahkusest: taluõue
rohelusse on valge linaga kaetud lauale tõelised piduroad kokku kantud. Pr
Kupar koos lähisugulastega on meid oodanud ja ei taha hästi edasi teele lubada.
Ikka on tal mõni lugu veel varuks.

Need, kes meie hulgast tundsid Evald Saagi,
ei saa üle mõttest, kuidas õde-venda küll nii sarnased saavad olla – nii
välimuselt kui näiteks lugude esituse laadilt.

Kõrgustikult kuplistikule 

Oleme selja taha jätnud Haanja kõrgustiku,
aga pinna reljeefsus ei taltu sellest hoopis: jõuame Karula kuplistikule,
kuplite vahel kohta otsiv tee on hästi käänu-väänuline.

Retooriline küsimus: kuidas korraldati küll
reise enne mobiiltelefonide aega? Järgmise sihtpunkti, Karula koguduse vaimulik
Enno Tanilas on meile mitu korda helistanud. Ta tuletab meelde, et Karula kirik
ei asu Karulas, vaid Lüllemäel – et me ikka õige tee valiks; ka lõunalaud on
kirikuõuel juba kaetud.

Aino Villand viitab, et oleme jõudnud Jaan
Lattiku (1878–1967), tuntud teoloogi, riigimehe ja kirjaniku maile. Ta loeb
ette võru murdes lastejutu, kus kohalik poiss võõrale Karula kiriku manu teed
juhatab, selgitamine käib külakoerte järgi. Peatume Lattiku sünnikohta
märgistava kivi juures, kuhu on graveeritud karjapoiss, kelles arvame ära
tundvat karjapoisipõlve pidava Jaani.

Värsket moosi – mõtelge! 

Kui südantsoojendavalt mõjub tulijale
kaetud laud, seda kogesime Karula kirikaeda jõudes. Perenaine Marje Tanilas on
noppinud aiast esimese maasikasaagi ning sellest toormoosi seganud, mida me
pärast supiga ühele poole saamist usinalt saiale määrime ning tõdeme – vaat see
ongi suve maitse!

Meie peame piknikut, aga diakon Tanilas
seisab ja «jutlustab», väsimatult ja kuulajaid haaravalt. Saame aru, et Lattiku
vaim, keda teadupärast kuldsuuks hüüti, on Karula tänasele vaimulikule edasi
pärandunud.

Otsustame mitte kiirustada (kuigi varem
valmis mõeldud reisigraafik ja jõudsalt edenev kellaaeg sunnivad takka) ja
võtta aega Karula pärandiga tutvuda. Uues kirikus, mis 1990ndatel vanast mõisa
kõrvalhoonest ehitatud, peame oma vaimu kinnituseks ka palvuse. Veel uudistame
15. sajandist pärit vana kiriku varemeid. Tanilas suunab meie tähelepanu kiriku
seinal krohvi alt vabanenud maakivile, millesse uuristatud pilt – linnupeaga,
mehe ja naise sootunnustega olendid – lubab küsida, kas ei ole tegemist
eelkristliku sümboolikaga. Tunneme ennast ekspeditsioonil, fotoaparaadid
klõpsuvad ärevalt ning peame plaani, kuidas küsimusele valgust saada (V.t.
artiklit lk 7).

Kui ka Karula surnuaial praost Robert
Kannukese haual käidud, jätkame teed.

Soojad südamed ja miljonivaade

Karulast kiirustame Taagepera kiriku
juurde, kus on meid tundide viisi oodanud 
kannatlik ja vastutulelik Vaike Sillaots. Mobiilitsi oleme mitu korda
kinnitanud, et kavatseme ikka kunagi kohale jõuda, aga eks suurema grupiga on
veidi keerulisem edasi liikuda ja graafikust maas oleme olnud üsna algusest
peale.

Tegelikult pole ka kusagilt tahtmist kohe
minema tõtata, sest ükskõik, kuhu läheme, igal pool võetakse meid kahel käel
vastu. «Nii palju sooje südameid,» mõtleme, kui Taagepera õdusasse pühakotta
astume ja sõbralik perenaine meid tervitab. Ilmselt muudab kiriku hubaseks
puidust interjöör, mis on meie pühakodades üsna tavatu nähtus. Puust on
voolitud isegi kroonlühtrid.

Jälle ei raatsi lahkuda. Seda enam, et
ümbruskonna kaunis loodus võtab hingetuks: kirik kõrgub ju otse maalilise mäe
harjal. Reisiseltskond kipub ikka nõlvale laiali vajuma, et õhtupäikeses
imetleda miljonivaadet, mille Leo Villand ahvatlevalt välja reklaamib. On
tõesti miljonivaade ja õhtune soojus muudab kuidagi eriliselt roidunuks ning
rahulolevaks.

Mõisaküla ustav karjake

Ent aeg kihutab sellegipoolest tagant ja
eriti paneb meid edasi liikuma teadmine, et ka Mõisakülas oodatakse meid ammuilma.
Nõnda pakime end jälle bussi ning maabume viimaks Mõisaküla tellingutes
puukiriku juurde.

Seekord sulab süda peaaegu jäägitult, sest
juba kaugelt on näha tervet gruppi koguduse liikmeid, kes on meid pool päeva
kannatlikult oodanud. Nüüd nad siis seisavad naeratades seal kruusasel tänaval
ja tervitavad meid nagu kangelasi. Oluline on mainida, et seltskonna muudab
täiuslikuks koer Reks, kes omaniku sõnutsi on küll lätlane, aga oskab ka
prantsuse keelt. Eesti keelt muidugi iseenesestmõista.

Reksi peremees Arnold Kull on
kohalviibijatest vanim ning rabab meid oma mahlaka ja haarava kõnega. Ka
koguduse juhatuse esimees Kunnar Keres kirjeldab värvikalt koguduseelu ja 1983.
aastal maha põlenud kiriku taastamise plaane.

Mu süda igatseb Sind

Mõisakülas viibides jääb silma see, et
ehkki pühakoda on üsna nukras seisus ja puudub kohapealne õpetaja, suudab
kohalik rahvas ikka usus ning lootuses edasi tegutseda ja kokku hoida.
Jumalateenistusi peetakse kenas ning hubases käärkambris, kuhu meiegi sisse
põikame.

Peagi selgub, et koguduse liikmed on palju
vaeva näinud ja meie tuleku puhuks lauagi katnud. Nii saame üheskoos
ülimaitsvat kooki nautida, küpsiseid krõbistada ja lauldagi. Võtame ette Arnold
Kulli lemmiklaulu «Jumal, mu süda igatseb Sind» ning hakkame viimaks vastu
tahtmist jälle bussi poole liikuma. Meid saadetakse pikalt ja pidulikult teele,
lehvitame niikaua, kuni Mõisaküla kirik silmapiirilt kaob.

Videvikule vastu

Saardesse jõudes on päike juba üsna
madalal, seega ka tagumine aeg viimaseks peatuseks ja palveks. Meid võtab vastu
koguduse noor hingekarjane Arvet Ollino, kes paari päeva pärast sealsamas
diakoniks ordineeritakse.

Siingi saame paraja annuse kiriku ajaloost
ning koguduse töödest-tegemistest. Üritame ka torni ronida, ent olemine on
kuidagi ebakindel ja kusagil kella juures pöördume otsustavalt tagasi. Õige ka,
sest kohe algab õhtupalvus.

Mihkel Kukk kehastub osavalt
orelimängijaks, Arvet Ollino tõmbab selga alba ning ühine palve saadab meid
peagi vastu loojangule. Sõidame väsinute, aga õnnelikena tulipunaseks värvunud
päikese suunas, et lõpuks ööbimispaika jõuda.

Seiklus võpsikus

Öö kavatseme veeta Uulu kämpingus. Vahepeal
on päike lõplikult kustunud ja meie vist kergelt kohataju kaotanud. Nimelt
hargneb tee ootamatult kaheks ning valime üsna otsustavalt parempoolse.
Möödalaskmises veendume siis, kui jõuame talude ja võsastunud põldude vahele,
sealsamas mustendab meri.

Pimedas manööverdamine paneb kõigi närvid
proovile. Eriti muidugi bussijuhi omad, sest tee on kitsuke ja mõlemal pool
kraav, kuhu väga ei tahaks sattuda. Viimaks õnnestub osaval juhil meid kindlale
teele tagasi suunata ja õnnelik reisiseltskond aplodeerib talle tänulikult.

Teine tee viib õigesse kohta. SaamePärnu
Eliisabeti koguduse laagrikeskuse lahkelt perenaiselt juhtnöörid, suhtleme
ülisõbraliku valvurkoeraga ning pakime end taredesse laiali. Enamik
seltskonnast vajub ilmselt kohe sügavasse unne.

Paremat putru pole enne saadud

Köögitoimkonda kuuluvad Salme, Liina ja
Rita. Anna-Liisal on elu aeg varase ärkamisega probleeme olnud, tema vajub
pärast kellahelinat tagasi unerüppe. Tõsi küll, väikeste süümepiinadega. Vapper
kolmik aga sööstab kööki hommikusööki valmistama.

Kui magusast unest virgunud rändurid kella
kaheksaks laua juurde kogunevad, ootab juba aurav puder, mille maitseomadusi
saab kirjeldada vaid ülivõrdes. Väike palvus ja üle laagripaiga hõljuv
kohvilõhn muudavad hommiku täiuslikuks. Ja juttu jätkub kauemaks.

Hommikusöögi lõppedes moodustub mitmest
reisijast spontaanne nõudepesutoimkond, nii et kui Anna-Liisa kööki astub, et
oma hommikust viilimist koristamisega korvata, ei mahu ta enam kraanikausside
juurde. Nõnda saadakse toimetustega õige kiiresti ühele poole ning planeeritud
ajal sõitma hakata.

Eestlase süda hakkab kiiremini lööma

Teise päeva esimene peatus on Tori kirikus,
kus kohtume väga innuka ja pühendunud juhatuse esimehe Jüri Kasega.

Taas saame põhjalikult tuttavaks kiriku
ehitamis- ja kujundamislooga. Selles kõiges on Jüri Kask ise väga suurt rolli
mänginud. Kui vaadata pühakoja sisekujundust, siis esmapilgul on see rabav.
Kergelt militaarne miljöö on loodud väga askeetlike vahenditega ja maitsekalt,
mitte ükski detail pole üleliigne.

Tähelepanu väärib siin kõik, eriti köidab
pilku kahest veskikivist tehtud altar ning sepistatud altarivõre selle ees.
Kahel pool altarit sisendavad aukartust langetatud mõõgad, meenutamaks nii rahu
kui ka võitlusvalmidust. Kirikust väljudes on nii mõnigi kantud kõikevõitvast
patriotisimipuhangust.

Samal ajal juuritakse kiriku kõrval välja
iidseid tammepuid. Loomulikult toob see kaasa palju paksu pahandust ja
looduskaitse ongi juba mitu korda käinud meelt avaldamas.

«Eks meil kõigil on kahju nendest puudest,»
ütleb Jüri Kask, «aga meil on valida, kas lasta kirikul kokku kukkuda või
raiuda puud maha.» Võimsad tammed asuvad pühakojale liiga lähedalt ja on oma
juured kiriku alla ajanud nõnda, et müürid juba pragunevad. Teeb kurvaks küll,
aga mis teha – rasketest valikutest ei pääse meist keegi.

Kõrvalepõige põrgusse

Käime ka surnuaial Vabadussõja mälestuseks
püstitatud sammast vaatamas ning laskume pärast seda alla «põrgusse». Nõnda
nimetatakse kohe kalmistu lähedal asuvaid koopaid, mis on uuristunud Pärnu jõe
kõrgete kallaste sisse.

Üleval, koobaste alguses, istub Kurat ise,
kes oma valdusi kiivalt valvab. Tervitame teda aupaklikult ning suundume tagasi
bussi. Jätame hüvasti Jüri Kasega, kelle kirglikkus ja pühendumus on ilmselt
meid kõiki liigutanud. Ent meid ootavad Villem Reimani lapsepõlverajad ja peagi
vurame edasi Soomaa poole.

Soomaal Reimani jälgedes

Oleme jõudnud Soomaale, imetleme
puisniitude lopsakust ning otsime teeotsa rahvusliku liikumise võtmefiguuri
Villem Reimani (1861–1917) sünnitallu. Esimeseks «maamärgiks» on rootsipunaseks
võõbatud Tipu kihelkonnakooli maja. Pargime bussi haridustempli õuele ning
asutame ennast mõnekilomeetrilisele matkale. Kõrvuti vesiroose täistipitud
Halliste jõega kulgev külatee juhib meid kenasti korrashoitud taluni, mille
elumaja seinale kinnitatud tahvel kinnitab, et oleme päral.

Märkame järsku, et meie seltskond on liikme
võrra kasvanud: ennast esitleb Kõpu koguduse õp Hedi Vilumaa. Naljaga pooleks
teatab ta, et tuli vaatama, kes on tema koguduse maale tulnud. Tema järel
liigumegi järgmise tähise, Kõpu Peetri kiriku juurde.

Lattiku jälgedes

Kõpu kirikuõpetaja saadab meid lahkelt ka
edaspidi. Oma kirikust räägib ta muidugi eriti meelsasti.

Kõpus on õpetaja Vilumaa olnud eelmisest
sügisest saadik ja tegemist on uues kohas muidugi palju. Omajagu imetlust
tekitab uudis, et kirikus pole elektrit ja isegi kroonlühtrites on vaid
küünlad. Kogudus olla aga sellise õdusa hämarusega väga rahul.

Edasi suundume Viljandi Pauluse kirikusse,
käies legendaarse kirikuõpetaja Jaan Lattiku jälgedes. Teenis ju tuntud
kirjamees ja haridustegelane Viljandi Pauluse kogudust aastatel 1910–1939.
Võiks mainida sedagi, et Pauluse kirik on üks vähestest Eestis, kuhu on
paigaldatud põrandaküte, nii et pühakoda on talvel meeldivalt soe. Vahepeal
olla küll probleeme olnud, sest küttest tingitud kuiv õhk hakkas puitpindu
kahjustama – kantsel kuivas näiteks mõne koha pealt lõhki. Nüüdseks on aga
kirikus olemas niisutussüsteem, mis õhuniiskuse vajalikul tasemel hoiab.

Kolga-Jaani pole kolgas

Õhtu sõuab, andes märku, et oleme jõudnud
viimasesse peatusse. Kolga-Jaanis on meie säravaks ning vaimukaks teejuhiks
kohalik õpetaja Ants Tooming. Saame kirikus Kolga-Jaanist sissejuhatava
«loengu», külastame pastoraati üles seatud Villem Reimani tuba, teeme ühispildi
Reimani samba ees ning peame lõpupalve Reimani haual. Täname Kõigevägevamat:
meie kaks reisipäeva on olnud hoitud ning sisustatud kauaks meeldejäävaga.

Jääb kauaks meelde

Kui keegi kusagil on öelnud, et vaimulikud
tänapäeval vaid «peavad ametit» ega «teeni», siis meie reisikogemus lubab
väita, et EELKs leidub hulgaliselt vaimulikke, kes just nimelt mitte ei pea
ametit, vaid teenivad oma kogudust 24 tundi ööpäevas. Kohtasime pühendumust
ning oma karjast hoolimist kõigi vaimulike juures.

Samuti tajusime armastustöö toimimist
paljude koguduseliikmete juures, kes ei ole haaratud «aja vaimust» nõuda oma
tegemiste eest rahaga mõõdetavat palka, kes teevad teistele seda, mida tahaks
ise kogeda.

Nägime kirikuvaremeid ning kuulsime
muremõtteid homse pärast, aga rohkem jäid meelde optimistlikud meeleolud ning
innustusest kantud kooskäimise soov. Eesti Kirik tänab kõiki koguduseliikmeid
ja vaimulikke, kes meie lugejate reisi oma õuel südamlikult vastu võtsid.
Samuti täname AS GoBus bussijuht Vambo Saidlat, kelle meelsasti valiksime ka
tulevikus oma bussijuhiks.

Liina Raudvassar,

Anna-Liisa Vaher

 

* * *

Hea Eesti Kiriku toimetus!

Suur tänu meeldiva ekskursiooni eest! Kes
korraldab, eks see ikka häda näeb, tean omast käest. Aino ja Leo Villand olid
lausa leid! /…/ Pooldan ka edaspidi seda, et EK reisid oleksid Eesti-sisesed.

Mis meelde jäi?

Roosa kirik ja Malle Kruusmaa. Kuigi raha
ei ole, on noor naine rõõmsameelne ja teotahteline. Sama Mõisaküla koguduse
kohta, kes olid mitmekesi tulnud meid vastu võtma ja lauagi katnud. Üks
Mõisaküla vana mees jäi vist kõigile mällu lausega: «Luterlane ei paastu. Luterlane
paastub ainult nii kaua, kui pada keeb.»

Saarde kirikus polnud ma kunagi varem
käinud.

Karula diakon Enno Tanilas paistis väga
sümpaatne ja tark inimene. Tanilase järgi näeb, kui suur roll ja vastutus on
täita vaimulikul ühes maakohas.

Jüri Kask ja Tori kirik. On, mis on, aga
Jüri Kask ajab õiget juttu. Vähe on selliseid. Seda ma talle lahkumisel ka
ütlesin. Tori kiriku kõrval olnud tammed. Juhtusime Torisse just sellel hetkel,
kui ekskavaator tamme kände välja kaevas. Kohalikud olid pannud tamme kändudele
kalmuküünlaid, mida ka pildistasin. Tunni aja pärast oli see känd juba välja
kaevatud.

Kõpus ja Kõpu kirikus polnud mina kunagi
varem käinud.

Viljandi Pauluse kirik jättis väga
suursuguse mulje.

Kolga-Jaani on minu meelest omapärane koht,
selline kõrvalolev, väiksem ja vaiksem. Minu vanaema Sepa Marta (1899–1995)
rääkis ikka, kuidas ta käis jalgsi Kolka kirikusse, kuigi meie olime Pilistvere
kiriku järgi ja Pilistvere kihelkonnas. Aga piiri peal. Sepalt on Pilistverre
umbes 15 km ja Kolka mitte rohkem.

Ühesõnaga on, millele tagasi mõelda ja mida
meenutada.

Rannar Susi

Võrumaalt

 

* * *

Tänan teid, Eesti Kiriku toimetus ja kõik
teised, kes te selle imelise reisi korraldamisest läbi suviharjal Eestimaa osa
võtsite. Seda väljendit kasutas kas Aino või Leo Villand. Suur tänu neile,
kelle läbi meie ajalugu ja suurmehed said nagu elavaks.

Tundsin igatsust olla taas noor ja koos
selliste õpetajatega õppida, uurida, avastada…

Suur tänu õp Mihkel Kukele jumalasõna,
palvete ja muusika eest. Alatiseks jääb meelde, kuidas Mihkel istus klaveri
taha ja mängis «Jumal, mu süda igatseb Sind» ja meie laulsime. Vana mehe
silmist, kes seda laulu palus laulda, veeresid pisarad.

Ja imelised väikesed kirikud üle Eestimaa:
Vana-Roosa, Karula, Kõpu, mis elavad ja töötavad tänu inimeste pühendumisele.

Üks mõte jäi saatma mind, et inimene on
väärtus, et ta on asendamatu. Poleks seda inimest olnud sel ajal sel selles
kohas, oleks see asi jäänud tegemata: kool rajamata, Piibel tõlkimata, kirik ja
kogudus taastamata, reis tegemata…

Ja võib-olla oleks läinud aastaid,
aastakümneid – ja alles siis oleks tulnud keegi teine ja hakanud selle tööga
peale.

Ja veel üks pildike. Istusime kõik koos
Kambja kaunis kirikus ja kuulasime õpetaja juttu kiriku ajaloost. Uks oli
lahti. Üks pääsuke oli kirikus ja hakkas meie peade kohal kõrgel lae all ringe
tegema. Ta tiirles ja tiirles, paar korda laskus ta alla, päris meie peade
kohale ja oli vabanemisele väga lähedal, aga ta kartis vist meid ja lendas
jälle kõrgele. Südamesse tõusis palve – lasku alla, tule madalale, ära mine nii
kõrgele – uks on siin!

Ma isegi ei tea, miks see mõte tuli ja jäi?

Ja lõpetuseks tahan paluda: Jumal, näita
meile igaühele see osa Sinu suures plaanis, mis on meie täita, et Sinu arm
saaks levida.

Aita Must 

Pärnust