Maailma me parandada ei saa, aga lootus peab jääma

Elu on sageli näidanud, et teisiti mõtlemine, teistmoodi käitumine ja ütlemine on taunitavad. Üldine ühiskondlik vorm nõudleb seda, et me peame mõtlema ja tegutsema nii, nagu kõik seda teevad. Nendest reeglitest kõrvale kaldudes satume tihtilugu terava kriitikatule alla.
Kui ilmnevad uued tuuled, olgu nendeks siis majandusreformid, poliitilised pöörded valimistel või teistmoodi maailmanägemus, läheb kohe protestiks. Inimesel on väga mugav ujuda vanas voolusängis, sest kõik on ikka nii nagu enne. Uutmoodi mõtlemine, süvenemine ja vanade harjumuste muutmine nõuab kõvasti pingutust. Nii on see ikka olnud ja nii ka jääb.
Noored näevad seda maailma ja elu hoopis teistmoodi kui vanemad inimesed. Nad ei muretse tuleviku pärast nii nagu vanem põlvkond. Lihtsalt huvid on teised.
Mõni aeg tagasi kurtis üks vanahärra, et maailm on hukas. Talle tegid sügavat muret islamimaailmas toimuvad rahutused ja vägivald, Iisraeli ja Palestiina konflikt, sõda Afganistanis, majanduskriis, islami jõuline sissetung Euroopasse ja veel palju muud. Ja taas ta ohkas ja ütles, et maailm on hukas.
Mõtlesin, miks ta oma pead vaevab. Niikuinii ei suuda me seda maailma parandada. Igal ajastul on nähtud, et maailm on hukas. See pole mingi ime. Maailm on hukas sellest ajast, kui Eedeni aed jäi esimeste inimlaste seljataha. Kurjus on justkui siia maailma sisse kodeeritud. Aga eks igaühel on omad mured ja probleemid.
Muredest ei ole pääsenud ka Eesti politsei ja piirivalve. Ümberkorraldustega on kaasnenud palju pingeid. Patrullpolitseinikud on tööga ülekoormatud ja stressis. Näitena võiks tuua sündmuse, kus kurjategija ründas politseinikku noaga, lüües talle rindu. Teda päästis kuulivest. Paarilisel ei jäänud muud üle kui ründajat tulistada. Kurjategija hukkus. Tänaseks on politseinik lahkunud töölt ja leidnud teise ameti. Närvid ei pidanud vastu. Põles läbi.
Mõned kuud tagasi tegi peadirektor mulle ülesande leida Lääne prefektuuri kaplan. Sobiv kaplanikandidaat on siiani leidmata. Mind paneb imestama, kuhu siirduvad teoloogid, kes on lõpetanud Tartu ülikooli usuteaduskonna, usuteaduse instituudi, metodisti seminari, baptistide kõrgema usuteadusliku seminari. Mis ametit nad pidama hakkavad? Kui omandatud eriala oma elus ei rakendata, siis mulle tundub, et koolitee on olnud arusaamatu luksus.
Üllatav oli kuulda lugu, kus kõrgesti haritud vaimulik läks Soome trammijuhiks. On selge, et iga inimene otsustab ja teeb oma valiku ise. Aga mis kasu on omandatud haridusest, kui seda oma elus ei rakendata. Saan aru, et politseikap­lanile esitatakse kõrgemaid nõudmisi, aga need ei ole ületamatud. Kurvaks teeb see, et kaplanite järele on vajadus, kuid pakkumist ei ole. Ei taha kuidagi maha mängida seda, mida oleme saavutanud.
Aga mis ma ikka kurdan. Maailma me parandada ei saa ja ega see maailm nii hukas ka pole, kui teinekord paistab. Lootus peab jääma. Küll homne päev muretseb ise enda eest. Kui nüüd keegi vaimulikest või teoloogiaüliõpilastest politsei kaplaniteenistuse vastu huvi tunneb, võib minuga ühendust võtta.

Jaan Jaani,
politsei-ja piirivalveameti kaplanaadi juht