Abiks palvetajale. Kristlikud juhtnöörid 2. osa

2.

Sellest lähtuvalt saab eristada mõningaid n-ö palveliike.
Abipalve. Selles palves palume Jumalat konkreetsete vajaduste/murede pärast oma elus. «Hüüa mind appi ahastuse päeval; siis ma tõmban su sellest välja ja sina annad mulle au» (Ps 50:15). Siia kuulub ka patukahetsuspalve.
Tänupalve. Kristlane tänab Jumalat talle osaks saanud õnnistuse eest. «Tänage Issandat, sest tema on hea, sest tema heldus kestab igavesti» (Ps 107:1). Tänupalves meenutame igapäevaseid ande (toit, tervis, pere, töökoht), aga ka vaimseid ande (usk, lootus, armastus). Kristlaste suurim tänupalve kuulub Jumalale Jeesuse Kristuse eest, kelle kaudu oleme saanud pattude andeksandmise ning siirdunud surmast ellu.
Eestpalve. Siin mõtleme palvetades teiste inimeste peale. Eestpalvega õnnistame neid ning usaldame nad Jumala hoolde. Eestpalve ületab aja ja ruumi piirid ning aitab sealgi, kus muidu oleksime võimetud. Jeesus kutsus üles palvetama nii sõprade kui vaenlaste eest (Mt 5:44–45).
Vaikuspalve. Alati ei suuda me palvetades sõnu kasutada. Palve ei mahu mõnikord lihtsalt sõnadesse. Siis tohime julgelt palvetada vaikides. Oluline on vaid, et suuname sõnades väljendamatu (valu, ahastuse, leina, üksinduse, rõõmu, tänu jne) Jumala poole. Tema mõistab ka sõnatut palvet.
Paulus selgitas: «Samuti tuleb ka Vaim appi meie nõtrusele: me ju ei tea, kuidas palvetada, nõnda nagu peab, kuid Vaim ise palub meie eest sõnatute ägamistega. Aga südameteuurija teab, mida Vaim taotleb, sest Jumala tahtmise järgi palub ta pühade eest.» (Rm 8:26–27)

Millal palvetada?
Palves Jumala poole pöörduda võib igal ajal ja kõigis paigus – niipea kui selleks tekib vajadus. Siiski ei tohiks jätta palvetamist üksnes meeleolude ja erinevate olukordade määrata. Selleks, et kristlasena vaimselt kasvada, tuleb järgida kindlat palveelu rütmi, kasvõi väga lihtsat.
Iga ristiinimese päev algab ja lõpeb palvega, samuti kuulub sinna loomulikuna söögipalve. Niisugune võiks olla meie palveelu miinimum.
Ajaliselt määratud palvekordade kõrval on kristlasi läbi aegade paelunud pühakirja sõnad: «Palvetage lakkamatult» (1Ts 5:17). Tõepoolest, palve ei saa olla üksnes sõnadega algav ja lõppev rituaal. Lakkamatu palvetamine tähendab pidevat seesmist protsessi, Jumala läheduse katkematut teadvustamist, meelelaadi ja eluviisi, mis püsib alles ka argipäeva saginas. Igapäevased sõnalised palved on nagu vahepeatused sel üha kulgeval palvejõel.

Kui Jumal ei vasta …
Inimese usu- ja palveelu juurde kuulub paratamatult kogemus, et alati Jumal ei vasta meie palvetele. Nii mõnegi jaoks võib see saada tõukeks palvest loobumisele ning tuua kaasa pettumise Jumalas.
Miks siis aeg-ajalt «taevas vaikib»? Esimene vastus sellele lõpuni seletamatule küsimusele kõlab ehk ootamatult, nimelt: Jumalal on täielik vabadus vaikida. Paulus tõdes: «Niisiis, ta halastab, kellele tahab, ning kalgistab, keda tahab» (Rm 9:18). See tõik välistab inimesele igasuguse võimaluse Jumalaga manipuleerida, teda millegi jaoks suunata ja sundida. Saame Jumala ees olla vaid alandlikud vastuvõtjad, sõltudes üksnes tema armust.
Teine vastus puudutab Jumala olemust: ta vaikib, kui talle esitatud palve on vastuolus tema endaga. Pole ju võimatu, et inimene võib teadlikult paluda oma ligimesele kurja.
Sellisele palvetajale tunnistab Johannes: «Jumal on valgus, ja temas ei ole mingit pimedust» (1Jh 1:5). Ka Jeesus rõhutas õige palvemeelsuse tähtsust: «Ja kui te olete palvetamas, siis andke andeks, kui teil on midagi kellegi vastu, et ka teie Isa taevas annaks teile andeks teie eksimused» (Mk 11:25).
Kolmas vastus juhib meie tähelepanu sellele, mida inimene palvelt – ja seega Jumalalt – tegelikult ootab. Võimalik, et palve piirdub vaid sooviga lahendada oma igapäevamuresid. Ometigi pole Jumal ilmunud pelgalt inimese maise elu paremaks korraldamiseks, vaid selleks, et anda meile täiesti uus elu, juhtida meid taevariigi reaalsusesse.
Jumala vaikimine suunab siin inimest kaduva juurest kadumatu poole. Jeesuse sõnadega: «Aga otsige esmalt Jumala riiki ja tema õigust, siis seda kõike antakse teile pealegi» (Mt 6:33).
Neljas vastus tuletab meile meelde, et inimene suudab kõike elus toimuvat näha vaid katkendlikult. Meie kiusatusteks on rutakus, liigne innukus, kannatamatus. Jumal aga näeb kogu tervikut: minevikku, olevikku, tulevikku.
Mõnigi väärtuslik palvesoov jääb kohese vastuseta, sest selleks pole veel õige aeg. Vastus saabub, kui oleme selle vastuvõtmiseks valmis. Seejuures ei pruugi Jumala vastus olla alati just selline, nagu meie seda kujutlesime. Vajame avatud silmi ja ärgast südant Jumala tegude märkamiseks.
(Järgneb.)
Marek Roots, Keila koguduse õpetaja