Ühest kirjast ja kogumikust

Avastasin enda jaoks hiljuti üsna juhuslikult, et Eesti ajalooarhiivi EELK Jaani koguduse fondis säilitatakse üht arvatavat Martin Lutheri kirja 6. veebruarist 1540. aastast, adresseeritud Georgius Scarnbrusele. Viimasest isikust pole eriti midagi teada, kuid Martin Luther nimetab teda auväärseks meheks ja kõige kallimaks vennaks.
Scarnbrusel tundub olevat mingi probleem, milles Martin Luther näeb kuradi sepitsust ja usuisa on andnud Scarnbrusele mitmeid soovitusi, kuidas käituda (Lutheri kiri tervikuna on leitav internetiaadressil http://www.ra.ee/et/17637/):
Jumala juhatusel (see on ju väike koorem [?]) otsige. Pange vastu kindlana usus. Teiseks kanna hoolt selle eest, et sinu eest paluksid ka kirik ja vennad, et nende abiga sinu ebakindlus väheneks. Kolmandaks väldi kõigest väest ka võõraid asju, muidugi ära ole kunagi üksi. Sest see kiusatus ei talu üksindust ja ihkab siiski olla üksinduses. Aga suhtle teistega, räägi, loe koos nendega evangeeliumi, psalme. Kui tahad kuradit võita, tuleb vaeva näha, nende juurest, kes käed rüpes raskusi väldivad, ta ise ei lahku. (Kai Tafenau tõlge)
Usulisi probleeme ei leidunud mitte üksnes viissada aastat tagasi, vaid neid on mõistetavalt ka tänapäeval. Viimasel ajal on olnud EELKd puudutavates kirjutistes palju juttu teravatest lahkarvamustest, millel on mõningatel hinnangutel oht üle kasvada kirikulõheks.
Nõustun põhjuste osas siin suuresti Urmas Pettiga, kes on eelmise Eesti Kiriku kolumnis nimetanud erimeelsusi tekitava probleemi allikana kiriku toimetulekut sekulaarses ühiskonnas, ja ka tema seisukohaga, et mitmed lahkhelid võrsuvad erimeelsustest selle probleemi võimalike lahenduste osas.
Tulles tagasi Martin Lutheri kirja juurde, mis on tõenäoliselt kirjutatud vastuseks hoopis teist laadi küsimusele, joonistub minu jaoks olulise soovitusena tema kirjast välja lõik, kus usuisa soovitab suhelda teistega ning mitte jääda oma probleemiga üksi.
Mulle näib, et ka EELK lahkhelide puhul pole erinevatel seisukohtadel olevate osapoolte omavaheline suhtlemine, vaidlusalaste seisukohtade rahulik selgitamine, minupärast või ühine saunaskäimine ja kõige selle peale kohvijoomine veel oma lepitavaid võimalusi lõplikult ammendanud.
Põrkasin paar nädalat tagasi toidupoes sisseoste tehes kokku ühe auväärt vaimulikuga, meie seisukohad praegu kirikus toimuva kohta ei ühtinud mitmetes punktides. Jäime maisihelveste pakkidega riiuli taustal rääkima, jutt kestis tubli tunni, ja lahkusime poest vastastikuste seisukohtade osas kindlasti tunduvalt mõistvamana, kui olime enne kohtumist.
Sain möödunud nädalal ka ühe väärtusliku trükise omanikuks, mis võiks usulisi probleeme rahulikult selgitavale ja diskussioonidele avatud lähenemisele eeskujuks olla. Endine Tartu ülikooli rektor Peeter Tulviste kinkis mulle 1937. aastal ilmunud üleriigilise usuõpetajate päeva ettekanded, mis olid avaldatud kogumikus «Usuline kasvatus koolis». Avaldatud oli kolm ettekannet: professor Johan Kõpult, koolide peainspektorilt Märt Raualt ja vaimulik Anton Eilartilt.
Johan Kõpult on kogumikus esitatud kõne «Usulise kasvatuse ülesanded». Juba oma ettekande teises lõigus tõstatas Kõpp käsitletava teema teravikku ja olemust puudutava küsimuse: «Siin tekib otsekohe küsimus: kas ja miks peab kasvatus olema kristlik? Kas ei ole see liiga ühekülgne orienteerumine tõsise kasvatuse mõttes, ülesannetes ja meetodiski?»
Järgnevalt ei võta Kõpp, kes on olnud ka Tartu ülikooli rektor ja hilisem piiskop, seda küsimust mingiski mõttes formaalselt ega kergelt. Ta argumenteerib viieteistkümnel leheküljel mitmekülgselt, teravaid küsimusi küsides ja ajaloos tehtud eksimusi tunnistades, miks tema arvates kristlik kasvatus siiski õigustatud on.
Küllap leiavad paljud usklikud inimesed, kes otsivad oma elus Jumala juhtimist, et kusagilt leitud või kingitud tekstid, kirjad, raamatud või siis internetileheküljed ei jäägi ette nii väga juhuslikult. Küsimus on pigem inimeses, kas ta nendest märkidest õppida oskab.

 

 

 

 
Toomas Jürgenstein,
Eesti Kiriku kolumnist