Kas, või mitte?
/ Autor: Agu Sisask / Rubriik: Arvamus / Number: 15. mai 2013 Nr 22 /
«Luteri kiriku pealiin on olnud üsna alalhoidlik ja traditsioonitruu. Samas pole võimalik öelda, kas mistahes muudatused oleksid tänaseks kujunenud olukorda kuidagi ära suutnud hoida. Selleks puuduvad lihtsalt muudatustejärgsed kogemused.» Need laused on võetud TÜ usuteaduskonna vanemteaduri Lea Altnurme arvamusloost «Eestlaste religioossus väljendub individuaalsel viisil» (arvamus.postimees.ee, 02.05. 2013).
Tõepoolest, pole olemas ühtegi meetodit, mille abil ilma muudatusi tegemata võiks saada muudatustejärgseid kogemusi. Ja siiski on võimalik teha paikapidavaid järeldusi, heites pilgu usaldust ja populaarsust mõjutanud teguritele teistes organisatsioonides; teguritele, mis mängivad ühesugust rolli, olenemata sellest, kas nad puudutavad ilmalikke või vaimulikke ühendusi.
Pole kahtlust, et EELK on oma liikmeskonna kasvamiseks teinud ja teeb olemasolevate võimaluste piirides märkimisväärset tööd ja see on andnud ka tulemusi, vastasel korral võinuks luterlaste arvu kahanemine võrreldes 2000. aasta rahvaloendusega olla veelgi suurem. Aga samas on ka selge, et koguduseliikmete arvu langustendentsi ei pidurda ainult koguduseliikmete lastele mõeldud pühapäevakoolidega. Probleem on laialdasem. Küsimus seisneb Eesti ühiskonna enamuse suhtumises ja usalduses. Kuidas saaks seda suhtumist muuta?
Kui küsida, milliste laiemat ühiskondlikku kõlapinda leidnud algatustega on EELK viimasel ajal silma paistnud, ei oskagi kohe midagi vastata. Koos ortodoksidega allkirjastatud jumalateenistust puudutav ühisavaldus teenib lepitusvahendina kogu ühiskonna huve, aga selle positiivne mõte ja mõju on veel laiemate hulkadeni jõudmata.
Hoopis eredamalt on tavainimestele meelde jäänud mõttetult tekitatud kõmu mõne vaimuliku vaba aja veetmisest koos vabamüürlastega, homovaenulikkus, Pärnu Eliisabeti kirikus kehtestatud nõue, mille kohaselt tuleb kontserdil orkester ja koor kuulajate poole seljaga seisma panna jne. Kas luterlaste Jumal on tõesti nii väiklane, küsivad lihtsurelikud. Või on probleem selles, et mõned vaimulikud peavad ennast teistest õigemateks usklikeks?
Tundub, nagu ei oleks luterlik vaimulikkond jõudnud kokkuleppele, mis ikka sobib kokku evangeeliumides kirja pandud kristliku õpetusega, mis mitte. Aga kui keegi väljastpoolt soovib ühineda luterlastega, küsib ta kõigepealt just seda: mida teie organisatsioon lubab ja mida keelab? Paljude oluliste küsimuste suhtes võib ta saada eri vaimulikelt väga erinevaid vastuseid. Ja see paneb õlgu kehitama.
Pidades mõned aastad tagasi ühes kõrgkoolis loenguid kultuurist ja eetikast, käsitlesin ka religiooniõpetust ja veendusin, milline huvi ja milline teadmatus noorte hulgas selles valdkonnas valitseb. Ma sain teada, miks paljud Eesti noored kirikust eemale hoiavad. Kui EELK vaimulikke needsamad küsimused huvitavad, soovitan neil lugeda Philip Yancey raamatut «Jeesus, keda ma ei tundnud».
Lõpetaksin ühe üliõpilase küsimusega: «Miks peaks keegi ennast just luteri kirikuga siduma?» Ja vastan: «Küllap vist ennekõike sellepärast, et luterlus on üks meie kultuuri olulistest alustaladest.»
Agu Sisask,
literaat