Rahvusvahelise
Hümnoloogiaühingu 23. konverents 7.–14. augustini toimus
teemal «Manchmal kennen wir Gottes Willen… Das Kirchenlied in
den pluralistischen Gesellschaften Europas». (Mõnikord
tunneme Jumala tahet… Kirikulaul Euroopa pluralistlikes
ühiskondades – toim). Töisest kohtumisest võttis
osa hümnolooge seitsmeteistkümnelt maalt.

Iga kahe
aasta järel toimuvale erialakohtumisele tullakse maailma eri
paikadest, Tartu konverentsile sõideti Taiwanist,
Lõuna-Aafrikast ning Islandilt. Suur osa külalisi tuli
Ameerika Ühendriikidest, kõige rohkem kindlasti
Saksamaalt.

Uued ajad

«Hümnoloogiaühingus
tegutsevad inimesed, kes tegelikult mõjutavad kiriku
lauluraamatute koostamist omal maal ning teevad kõrgel
teaduslikul tasemel analüüsi,» rääkis dr
Christian Bunners Berliinist ning lisas naljatades, et varem
võis ühingut pidada nn orhidee-klubiks, kus rühm
teadlasi arutles ühe kitsa teema üle.

Kohtumise
Eesti-poolne korraldaja, muusikateadlane dr Toomas Siitan
nimetas, et senini on konverentsidel palju räägitud
hümnoloogia ajaloolistest ning piirkondlikest aspektidest.

Seetõttu
võeti sellel aastal vaatluse alla just tänapäevane
teemakäsitlus: vaadeldi kirikulaulu poliitilisel, semantilisel
ja apokalüptilisel pinnal. Tutvustati uusi lähetekohti
koguduselaulu valikul ning arutleti traditsiooniliste koraalide
laulmise ja selle tähtsustamise uute võimaluste üle.

Kirikulaulul palju
erinevaid külgi

Paikkondlik
aspekt ei jäänud konverentsil siiski täiesti
tähelepanuta. Dr Siitan tegi ettekande «Kirikulaul
eestlaste ajaloos», kus vaatles kirikuajaloolist olukorda ja
luteri kiriku lauluraamatute kujunemist läbi viie sajandi.

Praktilisemas
vormis ettekandega esinesid magistrid Anu Kõlar ja
Kadri Hunt, tutvustades rahvalaule Cyrillus Kreegi loomingus.
Artikli autor esines konverentsil lühikese sektsioonettekandega
saksa kirikulaulumeistri Paul Gerhardti lauludest Eestis.

Väga
huvitava loengu pidas viimasel tööpäeval prof Mihhail
Lotman, kes, vaheldumisi naerutades publikut jäise loogikaga
(või selle kohatise puudumisega kirikulaulus), kõneles
palve, ülistuse ja usu aspektist varakiriklikes ja
antiikhümnides.

Põnevamatest
ettekannetest võiks nimetada veel kindral Andreas
Wittenbergi loengut kirikulaulu poliitilistest mõjutustest.
Dr Guido Baltes, Iisraelis elava ja töötava saksa
muusiku ettekanne puudutas uut kirikulaulu vormi worship song,
käsitledes selle lihtsakoelise stiili poolt- ja
vastuargumente.

Huvitavaid
tähelepanekuid tegi dr Thomas Erne, kes kõneles
kirikulaulu kasutusest laial meediapinnal ning religioossusest
popkultuuris. Kunstmuusika ja kirikulaulu vastandlikkusest kõneles
dr Markus Rathey Yale’i ülikoolist.

Canto,
ergo sum?

Konverentsi
lõpujärgus toimus paaritunnine diskusioon aktuaalsetel
teemadel, mis puudutavad kirikulaulu arengut Euroopas ja Ameerikas.
Tõdeti, et konverentsil oli kuulda pluralistlikke seisukohti
ning religioossete mõistete laiendamist.

Samas püüti
leida võimalusi tutvustamaks hümnoloogide seisukohti
kogudustes ning arvati, et kindlasti tuleks kogudustes järjekindlalt
laulda vähemalt kirikulaulude kuldvaramusse kuuluvaid koraale.
Kriitilisena nimetati tendentsi «ujuda omaenese tunnete supis»
(Chr. Finke) ja laulda vaid lihtsaid ning emotsionaalseid
ülistuslaule.

Heaks
eeskujuks toodi Soome kirik, kus praegu viiakse koolilaste seas läbi
võistlust «PsalMedaljeSkoj» (Rõõm
kirikulaulu medalist – toim), milles lapsed võistu koraale
selgeks ja pähe õpivad.

Kristel
Neitsov