Kuidas elame kuldses eas?

Eestis on aina enam eakaid, kuid pole noori, kes nende eest hoolitseks. Lapsed elavad vabariigi teises otsas, on üldse siit ära kolinud, paljudel polegi lapsi. Või siis on tänased vanurid omal ajal otsustanud oma laste eest mitte hoolitseda ja nende teed on läinud lahku.
Regionaalset arengut vaadates näeme, et perifeersed alad voolavad järjest tühjemaks, ja see protsess ei peatu järsult. Toimub pidev rahvastiku liikumine Tallinna või Lääne-Euroopa suunas, arvesse tulevad veel Tartu ja Pärnu. Isegi 13 500 elanikuga Võru linna, mis võrreldes teistega on üks aeglasemalt kahanev, prognoositakse aastaks 2030 vähemalt 1000 elaniku võrra vähem rahvast.
Noorte arvu vähenemist sünnistatistika põhjal võib juba ette näha 7993-lt 7149ni. Lisame need, kes otsustavad lahkuda. Näiteks Saksamaal on ette teada, et nõudlus üliõpilaskodude järele väheneb, neisse kavandatakse tulevikus vanadekodud. Isegi Tartus, kus üliõpilased iial ei näi otsa lõppevat, kogeme paarikümne aasta pärast vältimatult demograafilist olukorda, kus tudengite arv selgelt kahaneb. Märk sellest on juba käimasolev gümnaasiumide sulgemine, õpilaste arv on vähenenud.
Kuidas vanurite ja vanavanurite elu tulevikus ikkagi korraldada? Vaja on kiiresti ja tõsiselt mõelda, sest nende arv kasvab proportsionaalselt iga aastaga. Küsimus, kuidas seda lahendada, seisab eeskätt nende ees, keda see puudutab, kes juba jäävad üksikuks või kellel juba on 2–3 abitut hooldada.
Üks lahendus oleks kindlasti läbimõeldud vanadekodude süsteemi rajamine. Siin jagub kahtlemata eetilisi eelküsimusi inimeste jaoks, kellel on omaksed ja kes tunnevad, et oma lähedase vanadekodusse panek oleks ebaeetiline tegu. Isegi kui vanadekodu elu näitajad on heal tasemel ja vanur elaks seal justkui hästi, on ta siiski oma isiklikust, võib-olla suurte raskustega soetatud kodust lahutatud ja elab üle kodu kaotust. Need olukorrad tuleks igaühel meist isiklikult ette läbi mõelda, mitte sündmustele tagantjärele reageerides või olukordi jõuga lahendades.
Meist paljude omaksed pole reaalselt võimelised pakkuma pikka ja väärikat hooldusteenust. Heaks ei saa pidada olukorda, kus hooldaja variseb kokku enne hooldatavat, samuti mitte seda, et vanurit peetakse kodus vaid sel põhjusel, et tema pension on leibkonna ainus kindel sissetulek.
Nii peaks iga tänapäeva inimene iseendalt küsima: mis minust saab vanaduspäevil? Kas mul on õigust oma lapsi siduda aastateks end hooldama?
Vahest võiksid ka mitmed kogudused koos selle üle mõelda, teema praostkonnani, konsistooriumini ja sealtki edasi viima. Võib-olla leiduks koostöövõimalus Eesti riigiga? Pisut loosunglik olla riskides: ehk tuleks perspektiivitundega, jätkusuutlikke vanadekodusid rajada kogudustest lähtudes?
Raha? Vahest oleks mõttekam pensionisammast koguda-paigutada hoopis oma kogudusse, kus see tõesti toetaks su vanaduspäevi? Kes on end näidanud stabiilseima organisatsioonina Eestis, kas vald, kirik või pank? Või kas nad ei saaks koostööd teha vananemise teema raames?
Valdade vaesusest on ka palju kuuldud. Teame, et Tallinn ja Harjumaa, Tartu ja Luunja elavad jõukalt. Aga teised? Taanis näiteks laekub iga isiku tulumaks mitte üksnes sissekirjutuse järgi, vaid neljal-viiel suvekuul ka asukohta, kus inimene siis tegelikult viibib. Ehk siis tallinlane, kes suve veedab Hiiumaal, peaks vastavalt ka sinna rahalise jälje maha jätma.

 

 

 

 

Juune Holvandus,
Eesti Kiriku toimetaja