Surm kõigi mugavustega

Sogyal Rinpoche, budistliku mõtluse õpetaja ja üks iidse Tiibeti tarkuse propageerijaid Õhtumaades, kirjeldab oma teoses «Tiibeti raamat elust ja surmast» üsna täpselt moodsas lääne ühiskonnas levinud hoiakuid surma, selleks valmistumise ja surmajärgse olemise kohta.

Suur hulk inimesi on üles kasvanud teadmises, et surma tuleb ignoreerida, sest see pole midagi muud kui häving ja kadu. Märkimisväärne osa maailmast elab surma eitades või selle ees hirmu ja õudust tundes. Surmast rääkimist ja mõtlemist peetakse haiglaseks. Teised suhtuvad surma mängleva kerglusega, sest see on elu «loomulik osa». Nad usuvad, et küll mingil teadmata põhjusel kõik laheneb ning surma pärast pole mõtet muret tunda. Mõlema kirjeldatud hoiaku taga on soov surma ja suremisega seonduv oma teadvusest kõrvaldada.

Eelmisel suvel külastasime Hollandi sõpruskogudust Eindhovenis. Kui avaldasin soovi jalutada kohalikul kalmistul, nägin pererahva näos siirast hämmingut. Hiljem sain teada, et hollandlased ei käi kalmistutel muidu kui matuste ajal. Pereisale, kes muide on usklik inimene ja kohaliku evangeelse koguduse juhatuse liige, oli ristide ja hauasammaste vahel kõndimine tõeline emotsionaalne šokk.

1902. aasta agendas sisalduvas pühapäevases kirikupalves on sõnad: «Hoia meid kurja surma eest, kui süda alles patustpööramata.» Kuri surm oli äkiline, ettevalmistamata lahkumine, seevastu õnnis surm tähendas võimalust oma asjad siin maailmas ja Jumalaga korda seada, anda lähedastele edasi oma viimased soovid ja korraldused, pihtida ja armulauda vastu võtta. Praegu igatsevad need, kellega olen juhtunud nimetatud teemal kõnelema, et surm tuleks äkki, une pealt või autoavariis. Ikka selleks, et ei peaks end elusast peast surmamõtetega piinama.

Kirikuaasta lõpp kutsub meid mõtlema viimsetele asjadele. Piiblitekstides, kirikulauludes ja liturgilistes vormelites on surm üks sagedamini esinevaid teemasid. Kummatigi ei ole nende jaoks, kellelt oleme pärinud oma «kristlikud väärtused» ja «kristliku kultuuri», surmas mitte midagi kohutavat ega masendavat. «Ma olen võidu saanud ja jõudnud rahule. Arm on mind lunastanud, sest ärge leinake! Jah, armsad, kuivatada nüüd võtke pisarad. Mis võiks teid kurvastada? Ma pärin rahumaad.» (KLPR 254, 1)

Kristlus on lunastusreligioon. Lunastus tähendab ennekõike vabanemist kaduvuse, surma ja eksistentsiaalse hirmu või ängistuse kütkeist. Surma oda on katki murtud: «Siis valud, mured, minge, kõik, mis mind vaevanud! Rõõm täidab minu hinge, et olen päästetud. Ma maitsen tuhat ilu nüüd oma Looja ees. Mul möödas vaev ja valu, mis mässab ilma sees.»

Võib-olla ei ole kiriku peamisteks vaenlasteks tänapäeval mitte homod, liberaalid või ateistid, vaid kapitalistlik-hedonistlik heaoluühiskond, mis lubab õndsust ja maapealset paradiisi siinpool surma – töörügamises, tarbimises ja meelelahutuses. Kirik on sellega eneselegi märkamatult kaasa läinud ega kuuluta enam pääsemist patu, surma ja kuradi meelevalla alt, vaid «kristlikke väärtusi» ja sotsiaalset õiglust. Kes igatseb pääsemist, peab seda mujalt otsima, näiteks ida religioonidest. Kummatigi jääb küsimuseks, kas inimene üldse tahab millestki pääseda, või ütleb nii, nagu ühes Arvo Valtoni aforismis: «Pole midagi põrgu vastu, paluks ainult kõigi mugavustega.»

Marko Tiitus