Õnnistatud aastal valmis kirik ka Harju-Jaanis

1860. aastatel ehitati või ümberehitati-laiendati Eestis palju pühakodasid – kokku kuusteist. Aga ei varem ega hiljem pole niipalju kirikuid valmis saanud kui 1863. aasta sügisel. Siis pühitseti Jumala teenimise pühadeks paikadeks: 22. septembril (ukj. 4. oktoobril) Piirsalu kirik, 13. oktoobril (ukj. 25. oktoobril) – Harju-Jaani,  27. oktoobril (ukj. 9. novembril) – Kärdla Johannese ja Mustjala.Anna kirik (ühel ja samal päeval!). 15. augustil (ukj. 27. augustil) oli Narva lähedal pühitsetud Meriküla abikirik (hävinud) Ka Tudulinna puukiriku ümberehitus lõpetati 1863, kuid selle täpne pühitsemispäev on mulle kahjuks teadmata

150 aasta eest ilmus ajalehe Perno Postimees 30. oktoobri ja 6. novembri numbris Harju – Jaani Ristija Johannese uue kiriku pühitsemist 13. (ukj. 25.) oktoobril 1863. aastal kirjeldav artikkel. Avaldame selle sisuka ja sugugi mitte üksnes ajalooväärtusliku loo nüüdisaegsele lugejale mõnevõrra suupärasemaks mugandatuna.  Kirjatüki autor on teadmata.

Uue kiriku sisseõnnistamisest

Üks seesugune päev ei ole mitte üks igapäine päev, vaid üks harv asi, seepärast on ta siis ka üks väga kallis ja armas rõõmupäev, mitte ükspäinis seal, kus seda pühitsetakse, vaid kõigile ristikogudustele, sest meie oleme ju kõik üks ihu Jeesuse Kristuses ja Pühakiri ütleb: “Kui üks liige rõõmustab, siis rõõmustavad kõik“, seepärast ütlen ühes püha Paulusega: „Olge rõõmsad, ma ütlen: olge rõõmsad!“ Jälle on üks uus ja kena pühakoda valmis saanud, kus seda kallist taevamannat kõigile näljastele jagatakse. Kuulge ja lugege ise, mida üks aus Harju sõber sest sisseõnnistamisest kirjutab:

Armas Postimees! Nimetasid hiljuti omas lehes uut Harju – Jaani kirikut, tema ehitamise kulgu ja tema pühitsemist. Neist asjust tahan nüüd sulle teada anda, mis oma pauna võiksid pista ja rahvale kuulutada. Sest ma arvan, et Harju – Jaani koguduse rõõm ei tohi varjule jääda kahe ehk kolme koguduse rajadesse, vaid sest peab rõõmu saama kogu armsa Eesti rahvale ehk eriti kõigile, kes meie usku on, oleme ju üks ihu ja teise liikme rõõmust võtavad teised südamlikus armastuses ka osa; veelgi, kui näeme uut pühakoda ehitatud ja pühitsetud olema, siis tunneme sest jälle, et Jumal tahab veel helde olla ja meie juurde jääda. Aga tunneme ka, et tema rahvas veel tahab teda teenida ja ses ajalikus elus muret kanda oma hinge eest. Jumalale anname siis tänu ja kiitust! Ja Jaani koguduse rahvas ütleb meiega: tänu Jumalale! Küll nemad on maitsta saanud, et kogudusel lagund kirikuga on seesama vilets lugu, kui pererahval lagund toaga: juba mõni hea aasta olid mures, kauaks vana ehitus veel kestab, ja mitu korda pidid Jumalat teenides teist peavarju nõudma, sest et kirikut,  mis pealegi ammu liig kitsas oli ega tahtnud enam rahvahulka vastu võtta, vahel toestati ja parandati.

Küll võib sest 500 aastat ehk enam olla, kui endist kirikut ehitati, sest enam kui sada aastat enne õige usu ülesvõtmist on ta kõige vähemalt seisnud. Hauakivi kiriku pörandas ja vana kell tornis, mis 50 aasta eest lõhki läks ja ümber valati, kandsid 1400 aasta numbrit; ka on mõne Rooma usu preestri nimi, kes seal ennemuiste altari pealt viirukit suitsetas ja võõras keeles palveid luges, meil veel teada. Sest võib siis iga mees arvata, et hoone, mis nii mitme põlve rahvast oli näinud, viimaks ka ise pidi tunnistajaks jääma, et nii kui inimene muld on, nõnda ka tema kätetöö. See peab omal ajal ära lõppema ja tuleb siis tema asemele uus Jumala koda, mis inimese käsi jälle ehitab, kuni viimaks Jumal annab taevas aset ja koda, mis igavesti jääb.1

Harju-Jaani kogudus hakkas uut kirikut ehitama aastal 1860 jaanikuus2 ja lõpetas nüüd sügisel. Kirik on väga ilus näha ja kõrge koha peale ehitatud. Peale selle on tema torn 145 jalga kõrge, ja paistab kaugele, nõnda et need, kes maanteed mööda Tallinnast Jõelähtme poole lähevad, kullatud risti ta otsas võivad näha. Seest on kirik väga valge, sest kummalgi pool on seitse suurt akent; ka ruumist ei ole puudu, ta on 7 sülda lai ja peale 16 sülda pikk, et arvata küll 12 ehk 13 sada inimest peaks vastu võtma, kellest muist orelikoori peal paika leiab. Ei ole kirikus posti ega sammast, mis meid keelaks ümberringi kõike nägema, vaid, kus keegi istubki, ikka temal selge nägemine. Kaks asja on aga, mis seal nagu võõrad ehk uued silma ette tulevad: kantsli koht ja kiriku lagi. Kantsel seisab otse altari üle keskkoha seina küljes ja on meie arvates liig kõrge; aga siiski on jutlus, mis sealt öeldakse, igal pool selgesti kuulda3. Kiriku lagi on suur puust tehtud võlv, teisest seinast teise, missugust kusagil pole näha olnud; ta on uus asi ja sest see võib tulla, et mõni seda tahab põlata; ometi ta ei olegi näotu, vaid kui silm temaga enam harjub, siis näeb, et ta ilu poolest pole laita; kas tugevuse poolest on niisama hea, noh seda peab /lagi/ ise näitama, kui kauemini seisab4. Kellad tornis ja kiriku orel on vanad5, nõndasamuti kaks vask kroonlühtrit; kolmanda krooni altari pool otsas on Soomemaa konsul G. Fr. v. Böningh Tallinnast kinkinud ja nagu kuulsime, on ta lubanud veel kaks niisugust kirikule anda6.

Uue kiriku tarvis andnud Raasiku ja Kambi härra krahv Sievers7 7 vakka maad oma põllust selle kaubaga, et teised kihelkonna mõisnikud selle krundi eest pidid maksma 270 rubla hõbedas. Aga selle hinna on ta kohe kinkinud uuele kirikule, et nüüd selle rahaga mõnda, mis veel kiriku iluks tarvis läheb, võiks muretseda. Meie arvates oleks tarvis altarit pildiga ehtida – seda ei olnud veel näha8. Kulu on üleüldse suur olnud, et küll hoolega püütud asjata kulu eest hoida. Maksud langenud enamasti mõisnikkude peale, sest need andnud selget raha ehituse tarvis 10000 rubla ja mõni sada peale, lisaks veel puud ja muu tarvidus, mis 3000 rubla väärt arvatud.

Talupoegade hooleks jäi, et oma poolt tööd aitasid edasi saada selleläbi, et hobuse- ja jalapäevi tegid. Rahamaksmist pole nende peale mitte pandud, aga kui mõni tahtnud tööpäeva eest maksta, siis pole keeldud. Kui kõik maakoguduse tööpäevad raha järgi ules arvame, siis teevad 4700 rubla välja, nõnda et viimaks üleüldse uue kiriku hinnaks võime nimetada ligi 18000 rubla hõbedas.

Siit näeme siis: suur töö oli kätte võetud, aga Jumal on aidanud seda lõpetada; suur vaev ja kulu oli kanda, aga see on suurt rõõmu sünnitanud: Jumala koda on valmis. Armastus Jumala vastu on seda korda saatnud, aga ka mitmelt poolt armastus ligimeste vastu; sellepärast loodame, et Jaani kogudus, kui uuest kirikust sisse ja välja läheb, kui seal Jumalat teenib, siis ka ei unusta, oma mõisnikkudele nende armastuse töö pärast Jumala käest õnnistamist paluda, et tema neile tasuks rohkesti, ja selle ilmaliku vara eest, mis nad ära andnud, nende südamesse paneks taeva vara.

Seda ja muud pidime paluma 13. oktoobri k. p. See oli Jaani kogudusele rõõmupäevaks, siis uut kirikut pühitseti Jumala kojaks.

Et küll ilm sel päeval kaunis käre ja tee väga paha oli, ometi tuli sinna palju rahvast kokku, mitte üksi neid, kelle omaks kirik pidi jääma, vaid ka võõraid, ja kõikide silmist olid nagu lugeda Taaveti sõnad (Laul 122): „Ma rõõmustan nende pärast, kes mulle ütlevad: lähme Jehoova kotta!“

Jumalat kiitma kauni lauluga olid ka lauljad linnast tulnud: Toompea vaestekooli lapsed ühe koolmeistriga, kes enne Jädiveres kooli oli pidanud, ja veel mitu noort Eesti meest, kes isekeskis lauluseltsi asutanud ja ammu tunda saanud, et laulmine on Jumala and tema auks. Peame tänuga tunnistama, et nemad sel päeval rohkesti aitasid kuuljate südameid rõõmustada, otsekui isegi vist lauldes rõõmustasid.

Esmalt läksime koguduse lauluga vana kiriku juurde, kuhu pea määratu rahva hulk kogus. Kiriku vöörmündrid käisid eel, nende järel kiriku patrooni, Raasiku härra9 asemel tema vanem poeg; see kandis käes suurt risti Kristuse kujuga, hõbedast tehtud ja ülekullatud, mis isa õndsa abikaasa mälestuseks sel päeval kinkinud, et uue kiriku altari ehteks pidi saama. Siis tuli Tallinnamaa piiskop, kindral-super/inten/tent Schultz10 ja temaga selle maakonna praost11, Jaani kiriku oma öpetaja, Danielsson12 nimi, kes Soomest pärit, ja teised naaberkoguduste õpetajad; siis kiriku vöörmündrihärrad, Penningbilt ja Perilast, teised mõisavanemad ja nende palutud võõrad. Eel ja taga käis maakogudus. Et enam ei usaldatud vana kiriku sisse minna, siis kõik jäid ukse ette seisma, kus ristimise vaagen ja altarisakramendi pühad riistad laua peal äraviijaid ootasid. Seal tuletas koguduse õpetaja rahvale meelde, palju armu ja heldust Jumal nii mitu sada aastat ja nii mitmele tuhandele hingele vanas kirikus jaganud ja manitses selle eest teda nüüd tänama. Tänupalve ühendas siis kõikide südamed ja see oli meie Jumalaga jätmine selle paigaga. Veel lauldi salm ja siis kõik silmad pöörasid rõõmuga uue kiriku poole, kust kellad nüüd hakkasid hüüdma, otsekui ütleksid: „Tulge, sest kõik on siin valmis!“

Kirikuõpetajad võtsid pühad riistad laua pealt, ja ära läksime sealt; vana pidi maha jääma. Lauldes tõstsime jälle häält ja – Issanda rist meie ees – läksime uue kiriku juurde, kus torni alla ukse ette seisma jäime, enne sisseminemist veel südant Jumala sõnaga pühitsema. Juuru praost13 pidas seal kõnet ja juhatas kogudust tähele panema, kuidas uus kirik neile Jumala armastuse ja armu uueks märgiks oleks, et sellepärast ka oma Jumalat peaksid armastama, ja pühas kojas seda teed tundma õppima, mis taeva saadab, nenda kui kiriku torngi juhatab taeva poole – siis saaksid omal ajal näha, et Jumal oma rahvale taeva uksed lahti teeb, nagu seal nüüd kiriku uks on lahti tehtud neile, kes Issandat tulnud kummardama. „Aamen“ kostsid kõik südamed ja mitmel oli vesi silmis. Jah, Issand seisis sel tunnil südame uste ees ja koputas, ja kes kuulis, tegi temale lahti. Kui kõne oli peetud, astus Anija härra14, kelle õlade peal enamasti ehitamise mure ja talitamine olnud, ette ja andis kiriku võtme piiskopi kätte ja möni silmapilk oli vaikus, et keegi ei liikunud. Piiskop aga sirutas käe võtmega taeva poole, hüüdis siis: „Jumala Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimel!“, keeras ukse lahti ja astus sisse. Uus Jumala koda hakkas meid vastu võtma.

Juba lauljad olid koori peal ees ja niipea kui uksed lahti said, täitis nelja häälega kiituse laul püha paika ja oli neile, kes sisse tulid kui teretamine ülevalt, nenda et minu süda mõtles: „Küll võib õnnis rõõm neil olla, kes taeva templisse saavad, sest siin maa peal antakse seda juba nii rohkesti!“

Pea oli kirik pungil täis, aga veel palju rahvast pidi ukse taha jääma. Lauldi nüüd esimene koguduse laul sel paigal, siis piiskop hakkas pühakoda pühitsema. Jaakobi lugu Peetelis, kus ta nägi redeli peal Jehoovat ja inglite hulka, see oli kõne aluseks. Kuidas Jaakob teinud seal, nenda peab kogudus tegema uues kirikus (1. Moos. 28, 16 – 17): Peab teadma, et Jumal on seal oma armu ja auga elamas, et ta taevast tuleb sinna oma rahvast õnnistama, aga et sealt ka palved ja õhkamised tõusevad taeva poole. Kartuse väärt olgu see püha koda, ärgu keegi seda teotagu kurja kombe ja salaliku südamega; mis palve koda see on, ärgu seda tehtagu kaubamajaks ehk röövliauguks, vaid saagu seal Jumalat teenitud tões ja vaimus, et Jumala õnnistamine sealt välja läheb kui veejõgi kõik pered ja majad täitma, et kõik tunda saaksid, et püha koda on kõiges maailmas taeva värav, mis vaevatud hinged rahusse kutsub.

Nõnda, sedamööda, kuidas meie meeles seisnud, manitses piiskop, ja siis ristitähega pühitses ja õnnistas kogu kirikuhoonet, ja iseäranis veel kantslit ja altarit, langes viimaks kõige kogudusega põlvili ja tegi palvet. Pärast seda lugesid teised õpetajad, kes ka altaris seisid, teine teise järel pühakirja tunnistuse sõnad ja koorilaul andis seepeale jälle vastust – Issand oli tõesti kesk meie seas. Oh et hinged tema ligiolemist seal ikka saaksid maitsta!

Kui kirik oli pühitsetud, siis Jumala teenistus peeti nenda kui muilgi pühapäevil, ja koguduse õpetaja tegi jutlust selle päeva kalli evangeeliumi üle. Pärast seda läks maakoguduse suurem hulk koju Jumalat tänades, aga muist jäi veel kohale, sest pea hakkas teine teenistus saksa keeles. Uuesti tunnistas piiskop Issanda heldust ja juhatas saksa kogudust ka selle juure, kelle käest tuleb kõik Maa and ja manitses apostli sõnaga (1. Peetr. 2, 5) ennast üles ehitada vaimulikuks templiks. Viimseks lõpetuseks olid, nagu hakatuseski, koori laulud.

Kui kirikust välja tulime, hakkas juba pimedaks minema, päev oli veerenud; aga meie olime rõõmsad, sest Issand oli rohkesti meie hingi toitnud oma sõnaga ja meile õnnist päeva andnud, mis nagu õige tähtpäev meie meelest ei pea minema. Nüüd olid kiriku- ja mõisavanemad ka muretsenud, et ihudki oma õigust pidid saama. Eraldi lauas sõid kirikuvöörmündrid, kihelkonna kohtumehed ja talitajad ja linna koolilapsed. Teine laud oli kaetud kirikuõpetaja toas, sinna istusid üheskoos maha kihelkonna mõisavanemad, mõni ka teisest kihelkonnast, kirikuõpetajad, ennenimetatud koolmeister, kes sel päeval ka laulumeistriks olnud, ja teised laulusõbrad linnast. Söömaajal oli näha, et mis süda täis on, seda räägib suu: südame rõõmu tunnistasid iga mehe kõned; mitu head ja tarka sõna, mis seal räägiti, tehku Jumal tõeks! Keisrihärra oli esimene keda meelde tuletati, et Jumal temale annaks tervist ja kõike head. Nõnda ka sooviti sedasama uuele piiskopile, kiriku ehitajatele, kirikuvanematele ja õpetajale. Mis meile aga iseäranis rõõmuks oli, oli see, et mõisavanemad ka kihelkonna talurahvale kõigest südamest õnne ja head soovisid ja küll tunnistasid, et muud ei nõua, kui et Jumal annaks kõigile, ülemale ja alamale üht meelt ja üht nõu tõsises vennaarmastuses. Mis siis selle juurde muud öelda kui: jah see sündigu nõnda! Issand ühendagu saksa- ja eestirahva südamed, nenda kui need ühendatud on ühes usus ja lootuses ühe Õnnistegija – Jeesuse Kristuse – peale!“

Toimetaja märkused: