Tööd alustab uus kirikukogu koosseis

Selle nädala teisipäeval ja kolmapäeval koguneb uus kirikukogu koosseis oma esimesele istungjärgule. Soovime selleks tööks Jumala õnnistust.
Kirikukogu on meie kiriku kõige kõrgem otsustamisorgan. Sellepärast tuleb ikka meelde tuletada seda vastutust, mis on seotud kirikukogu töö ja otsustega. Stabiilselt kristlikus ühiskonnas ei ole väga raske õiget suunda hoida. Meie aeg on aga märksa keerulisem. Oleme osa sekulariseeruvast Euroopast, kus ühiskonnas «õilsate» ideedega rünnatakse kiriku korralduslikku vormi ja õpetuslikku sisu. See nõuab kirikukogu liikmetelt suurt usulist selgust otsuste langetamisel.
Kõige ohtlikumaks märgiks selles töös võib saada soov sellele maailmale meeldida ja ennast kohandada selle maailma mõtlemisega. Meil on olnud paarkümmend aastat paremaid aegu, kuid peame olema valmis ka oma tõekspidamiste tõttu saama selle maailma naerualuseks. Peame olema valmis ka kannatama ja surema. Tagakius kirikule ei ole olnud väga erandlik nähtus.
Üheks tähtsaks ülesandeks on kirikukogul peapiiskopi, kirikuvalitsuse, kirikukogu komisjonide ja nõukogude liikmete valimine. Igal koosseisul ilmselt ei tule valida peapiiskoppi. Nüüd tööle asuva koosseisu ülesandeks see ilmselt tuleb.
Isikute valimine ei ole lihtsalt ülesannete kellegi õlgadele sokutamine. Jumala riigis on tööd tehtud alati kindlate inimeste kaudu. Jumal ise valis endale töötegijaiks Moosese ja Taaveti. Jeesus valis endale jüngrid ja kutsus oma tööriistaks Pauluse. Sellepärast peaks kirikukogu valikutes püüdma väljendada Jumala valikut. Vastutus on suur.
Kirikukogu ülesanne on kiriku õpetusliku puhtuse jälgimine. Suure tõenäosusega tuleb sellel koosseisul vastu võtta otsuseid bioeetika valdkonnas. Tuleb väljendada seisukohta inimese elu alguse ja lõpu küsimustes. Võib-olla peab uuesti ja selgelt sõnastama, mida me mõtleme perekonna ja abielu all.
Ehk suudab kirikukogu sõnadesse panna ka moraalialased nõudmised kiriku töötegijatele. Olen veendunud selles, et tuleviku probleeme ei tule ega suudeta lahendada seadusandluse vallas, vaid otsustavad lahingud tuleb pidada moraali küsimustes. Oleme nagu algkogudus paganliku moraali mõjupiirkonnas ja lahendada on samad küsimused mis 2000 aastat tagasi.
Euroopas kirikute ilmalikustumise murettekitavad suundumused on oma elujõu saanud just kirikukogude otsustest. Kallid kirikukogu liikmed, vastutus on suur.
Kirikukogu ülesandeks on kiriku ühtsuse säilitamine ja loomine. Ühelt poolt tuleb hoida põhimõttekindlust, samas tuleb kõike teha armastavas õhkkonnas. Paulus soovitas tõtt taotleda armastuses. Kirikuelu peaks korraldatud olema nii, et samaaegselt toimiksid selgelt ametialane kuuletumine ja teiselt poolt armastuses kõikide vajaduste, seisukohtade ja soovidega arvestamine. Seda on lihtne kirjutada, kuid väga raske teha. Selle ime sündimiseks on vaja erilist Püha Vaimu juhtimist. See toimub ehk siis, kui meie enese ego ei sega meie tegemisi ja me saame koos apostliga ütelda: «Nüüd ei ela enam mina, vaid Kristus elab minu sees.»
Kirikukogu edukas ja Jumala tahtmist teostav töö nõuab igalt kirikukogu liikmelt meeleparanduse vaimu ja siirast armastust meie Õnnistegija Jeesuse vastu. Jeesusel oli Peetrust tema ülesannete täitmisele saates vaid üks küsimus: «Siimon, Joona poeg, kas sa armastad mind?»
Selle küsimuse esitame ka endale uute ülesannete juurde asudes. Loodan, et iga kirikukogu liikme selge vastus on: «Jah, Issand, sa tead, et sa oled mulle armas.»

 

 

 

 

Joel Luhamets,
assessor