Kiri peapiiskopile

Hea peapiiskop, minu karjane! Kirjutan Sulle, et Sind julgustada. Mulle tundub, et just seda vajab üks kirikujuht 21. sajandi alguse Eestis. Ei, mitte julgustada selleks, et seista meie väärtuste ja põhimõtetega kellegi või millegi vastu, nagu nii mõnedki kutsuvad üles tegema. Maailm ja inimesed selles ei vaja meie vastu olemist. Maailm ja inimesed selles vajavad meie edasiviivat pooltprogrammi.
Kiriku getostumine oleks kõike muud kui meie õnnestumine. Pealegi, kui paariaks peetu paariana tegutseb, siis see pole julgus. Nii teenib küll ära aplausi kiriku lärmakalt, kuid serval rippuvalt vähemuselt, ent veel tugevamad ovatsioonid kõlavad meie vastaste poolt: no näete, mida muud meil oligi neilt oodata!
Kui ma räägin julgusest, siis on see südametunnistuse julgus. Piiskop on muuhulgas kiriku südametunnistus. Tema hääl on südametunnistuse hääl. Just see südametunnistuseks olemine eeldab palju julgust.
Kõigepealt, minu meelest ei peaks Sa üldse muretsema meie kiriku ühtsuse pärast. Erinev ameti- ja armulauakäsitlus, vagaduslaadid – kõik see on alati olnud. Lihtsalt varem ei olnud me nende olemasolust nii teadlikud. Seepärast see vana, n-ö ühtse kiriku aeg ei tule iialgi tagasi. Tänapäeva virtuaalsuhtluse ajastul me väljendame endid rohkem ja julgemalt. Probleem ei ole kiriku killustatus, vaid see, kuidas need killud ühte mosaiiki sobitada.
Kindlasti peaks südametunnistus valjult kõnelema, kui üksteisele liiga tehakse. Kui kolm minu kaaskarjast ühte meie kaaslast kividega loobivad, toigastega togivad ja pilgetega mõnitavad, siis ma ootan, et Sina tuleksid ja ütleksid «Aitab!». Riiukukkedel ei saa meie hulgas kohta olla.
Palju rohkem on aga julgust vaja ütlemaks, et maailm on muutunud ja kirik selles maailmas muutub. Anna andeks, aga ühiskonna jaoks ei ole sa peapiiskopina mitte keegi. Kirikujuhina meie ühiskonnas ei ole sa mitte keegi. Meie vennad ja õed kirikuõpetajatena ei ole ühiskonna jaoks mitte keegi.
Me kõik võime kellekski saada vaid seeläbi, et suudame väljendada midagi, mis on kõnekas ja puudutab paljusid. Sinul peapiiskopina on suured eeldused saada paljude jaoks kõnekaks. Aga mitte seepärast, et sa oled peapiiskop, vaid sellepärast, et sa ütled tähtsat ja ütled kõnekalt.
Arvan, et see on Sinu suurimaid ja raskemaid ülesandeid. See tähendab meile oluliste väärtuste tõlkimist tähenduste keelde. Väärtused, oleme ausad, on tänapäeva maailmas anakronism. Elu puudutav tegelikkus seisneb elu tähendusrikkuses. Maailm ei vaja vaimutoitu konserveeritud kujul, vaid elavat ja elustavat uut.
Paljud kiriku sees võivad hakata Sind süüdistama selles, et Sa reedad kiriku õpetuse. Aga ära Sina karda! Sest iga tõlkimine tähendab süvenemist. Ja kui kirik hakkab tõlkima oma väärtusi ühiskonnas mõistetavasse tähenduste keelde, saame me kirikuna sellest üksnes võita.
Kasvamine on valus. Aga kiriku jaoks paratamatu. Meie Jumal on inkarneerunud Jumal. Kirik on Jumala jätkuv inkarnatsioon. Me peame jätkuvalt olema seal, kus Jumalat ei ole. Jätkuvalt otsima Petlemma talli. Jah, lambad jäävad lammasteks, lehmad lehmadeks ja sõnnik sõnnikuks, aga Jumal on selle keskel. Sest meie oleme selle keskel. Ja ka Sina julged olla selle keskel.
Suur peapiiskop on see, kes märkab väikest, väikest inimest, väikest kogudust. Suur peapiiskop on madalale kummarduv peapiiskop.
Minu hea peapiiskop! Viimaks ma tahan julgustada, usun, et teen seda koos paljude omaealistega. See maailm, milles me elame, on kõigi oma puudustega ometi just see parim maailm meie jaoks. See aeg, milles elame, on parim aeg meie jaoks. See kirik, milles oleme, on parim kirik meie jaoks.
Ja nüüd ma ütlen täie veendumusega: Sina, karjaste karjane, oled parim peapiiskop selle kiriku jaoks just selles maailmas ja sellel ajal, milles me elame. Seepärast pole mul põhjust Sulle midagi muud öelda kui: ole julge!
Sinu vend ja järgija
Tauno
P.S. Vaimulike konverents koos Sinuga on parem vaimulike konverents.

Tauno Toompuu sõnavõtt vaimulike konverentsi «Usutav usk» vestlusringis, kus arutleti peapiiskopi valimisaastal selle ameti rolli ja ülesannete üle kirikus.

 

 

 

 

Tauno Toompuu,
aasta vaimulik