Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Mõeldes vabariigi aastapäevale

/ Autor: / Rubriik: Arvamus / Number:  /

Eesti vabariigi aastapäev annab hea põhjuse oma kodumaale mõtlemiseks. Meediat jälgides tekib tunne, et siin on kõik halvasti ja Eesti ei kannata välja võrdlust muu maailmaga. Mis siin salata, elus on ette tulnud hetki, mil olen samuti mõelnud ja soovinud ust enda selja taga kinni panna.
Viibisin pool aastat Eestist eemal, Euroopa südames Berliinis. Nägin ka neid tugevaid plusse, mis on meie ühiskonnal ja kirikul. Jagan oma mõtteid ja ennekõike positiivset, mis on Eesti ühiskonnal.
Sageli on kurdetud Eesti väiksuse ja vähese rahvaarvu üle.  Samas pole ülerahvastatus samuti mingi eelis. Kui kõnniteel on jalakäijatest ummik ning ei pääse edasi ega tagasi, siis Eestis saab alati liikuda, ilma et oleksid osa massist. Selline väiksus on suur pluss, sind ei ümbritse mass, vaid inimesed, kellel on nimi ja kelle nägu sa tead.
Märkasin, et suurlinlik anonüümsus vähendab inimeste enesekontrolli. Kui keegi pole millegagi rahul, siis on küllalt kerge hüpata teisele inimesele turja ja öelda mõni kuri sõna. Eesti ühiskond tundub olevat selles suhtes sõbralikum ja vähem kurjustav.
Ka kirikus võib märgata Eestis veidi teist laadi suhtumist. Meie liturgia uuenduslik areng on olnud küllalt kiire ja liitnud meid pigem Skandinaavia kultuuriruumiga. Ma ei pea siin silmas mitte teenistuse korda, vaid pigem armulauda. Enamikus Eesti kogudustes on igal pühapäeval armulaud ja raske on kujutada ette jumalateenistust ilma armulauata. See annab kirikulisele kokkupuute pühaga, Jumalaga, ja on ühes jutlusega jumalateenistuse kese.
Ka kaasaegsed uurimused näitavad, et koguduseliikmed hindavad armulauda. Saksamaal oli tavalistes kogudustes armulaud vaid kord kuus ja selle puudumine andis valusalt tunda. Midagi olulist oli nagu vajaka. Samuti oli paljudes jumalateenistustes kaotatud patutunnistus, mis tegi armulauale minemise raskeks. Tahaks saada kinnitust, et patud on andeks antud, aga kui absolutsiooni ei ole, siis on ikkagi kuidagi paha minna Issanda lauale.
Kord kuus oli kirikliku talitusega (tavaliselt ristimine) seotud jumalateenistus, mis mõjus täiesti mittekontekstuaalselt. Muidugi võib rõõmu tunda lapse liitumisest kirikuga, kuid kui seda tuleb korra kuus teha ja seejuures kuulata jutlust, mis keskendub ristimisele, siis saavad taluvuse piirid ületatud.
Kuigi praktilised teoloogid üle maailma soovitavad hilisemat jumalateenistuse algusaega, olid nad jäänud minu naaberkirikus pidama hommikul kella 9.30 peale. Samas oli suur pluss see, et vaid kilomeetri kaugusel asus järgmine kirik, kus jumalateenistus toimus pühapäeva õhtul kell 20 ja see pakkus varahommikusele ärkamisele hea alternatiivi. Seal oli nooremale seltskonnale sobiv muusika, mis meeldis ka mulle, kuid kahjuks polnud seal mitte kunagi armulauda. naasnud Eestisse, oli oma koguduses armulauale minnes ütlemata hea ja kodune tunne.
Minu jaoks oli tõeline üllatus selles, et Eesti inimeste seljapööramine sotsialistlikule ühiskonnale on olnud tugevam kui Ida-Saksamaal. Meil lõppes ateistlik kiriklikku leeri korvav noorte suvepäevade korraldamine ühes NSV Liiduga, Ida-Saksamaal käib veel praegugi 50% noortest endiselt suvepäevadel.
Igal pool on oma plussid ja miinused. Eestis on siiski palju, mille üle olla tänulik Jumalale.
Kaido Soom

 

 

 
 
Kaido Soom,
Tartu ülikooli õppejõud