Päeva kolm lugu

Päevad on erinevad – ühtedes on lugusid ja tähendust, teistes mitte. Muidugi on põhjust loota, et igal päeval on mõte ja Jumala arm. Siiski osas hetkedes saab see enam nähtavaks. Lausa nii nähtavaks, et seda märkavad meis ka teised.
Esimene lugu. On kolmapäev, kell on üheksale lähenemas ning sisse astub ammune Nõmme Rahu koguduse liige. Tean ka põhjust, miks ta tuleb – ta tahab rääkida usuteaduse instituuti õppima asumisest. Ometi polnud selle loo sisuks infojagamine õppimisvõimalustest, vaid sügav kogemus Jumala kutsest ja inimese vastamisest sellele.
Tõsi, sellel vennal kulus aastaid, enne kui Jumala vaiksest häälest sai veendumus ja veendumusest tegu. Aga imeline on see, et kutse jäi ja Jumal võitis ning inimene tuli. Ehk liialt tihti toetume enese tarkusele, ometi on kutsuja ja saatja siiski Jumal. Ning siin pole vahet koolil ega kogudusel – inimesed, meie tulemised ja kaasateenimine on Jumala kätes. Mida saame teha ja temale anda, on palve ja usaldus.
Teine lugu. Kell on liikunud lõunale lähemale ning lõuna poolt, Lääne-Kapimaa ülikoolist Lõuna-Aafrikast, on ka seekordsed tulijad – professor Christo Lombardo ja teda saatnud rootsi päritolu professor Hans Engdahl abikaasa Barboga. Kõik kolm on seotud Aafrika legendaarse peapiiskopi Desmond Tutu õppetooliga.
Rääkisime alustuseks professor Randar Tasmuthiga meie koolist. Ent järsku taipasime, et rääkimise asemel peaksime hoopis kuulama. Kuulama, mida külalistel on kõnelda oma ülikoolist ja kirikust. Kuulama, mida Jumal teeb teisel pool ekvaatorit.
See kuulamine oli julgustav ja vägagi lootustandev meile vana Euroopa äärel, kus me enam nagu ei julgegi loota, et kristlus võibki olla inimelu kese ning ühiskonda kujundav jõud. Et on olemas paiku, kus ristiusk ei kuulu pelgalt privaatsfääri, vaid tema mitmekesine väljendus on avalik ja laialt aktsepteeritav. Mõeldagu hetkes peapiiskop Tutu vaimsele pärandile, mis ei jää ainult apartheidivastase võitluse aegadesse, vaid elab tänapäeval veelgi elusamat elu miljonite lõuna-aafriklaste südametes.
Kristlus ei ole vaevu värelev küünal, vaid võimas ja kirgas majakas, valgustamas tulevikuteed. Kristlusel ja kristlastel ei ole praegugi Maarjamaal mingit põhjust leppida positsioonidega, kuhu meid surutakse. Või kuhu me ise mugavusest või argusest oleme endale aseme teinud.
Meil on põhjust küsida üheskoos Jumala ja üksteisega palju suurema tuleviku järele. Sellel teel on suletud uksi, aga on ka neid, mis avatuna ootamas. Palvekamber on kindlasti möödapääsmatu, kuid rääkigem kristlastena jõuliselt kaasa ka ühiskonnaelu põletavatel teemadel nagu sotsiaalküsimused ja tervishoid, julgeolek ja seadusloome, keskkond ja väljaränne jne. Nii vaimulikud kui ka koguduseliikmed. Ärgem häbenegem Kristust ja Jumala rikkalikku tarkust, mida kirikul on ühiskonnale anda. Märgi ja eelmaitsena tema tulevasest kuningriigist.
Kolmas lugu. Pärastlõunane väsimus ja rammestus on maad võtmas. Uksele koputab mu ammune koguduseliige, kellega on juba varasemalt vestlus kokku lepitud. Sean ennast kuulama, tulija toob mu üllatuseks kaasa hoopis rõõmu ja tänulikkust kõige selle eest, mida Jumal on tema ellu andnud.
Loomulikult pole tal elus kõik kerge olnud, kuid ta tundis, et koos Jumalaga on edasiminekuks jõudu ning tema teel eesmärk. Tuli ka siiras huvitundmine minu elu ja toimetulemise kohta. Tuli kuulamine ja palve.
Tõepoolest, kui kastame – ja mitte ainult klaasist vett tilgutades, vaid peenral julgelt kastekannuga kaari tehes –, saame ka ise kastetud. Pühas Vaimus värskendatud ja südame poolest uuendatud.
Andku Jumal meile igal päeval vähemalt üks lugu. Et võiksime jaksata ja jõuda, rõõmustada ja loota ning üheskoos rõõmsalt rännates pärale jõuda.

Ove Sander,
usuteaduse instituudi rektor