Igatsetud turvalist maailma ei ole enam olemas

Meenub aasta 2000, kui olin kutsutud ühele vastuvõtule, et tähistada uue aasta saabumist.
Meeleolu oli kõigil ülev, sest saabunud oli millennium. Arutati õhinal selle üle, kas 21. sajand algab nullaastaga või numbrit 1 kandva aastaga. Oli ka niisuguseid arvamusi, et 21. sajand tuleb rahusajand. Möödunud sajand oli olnud vägivaldne ja sõdaderohke.
Arutati selle üle, et tänapäeva inimesed on ehk möödanikust õppinud ja enam ei tohiks inimkonnale suuremaid vapustusi tulla. Kuulasin neid arutlusi küllaltki skeptiliselt ja mõtlesin, et inimloomus ei saa küll aastatuhande vahetusega muutuda.
Nüüd, 14 aastat hiljem on meil tulnud kogeda, et ega midagi uut siin päikese all ei ole. Ikka kuuleme sõdadest, vägivallast, näljahädadest ja veepuudusest.
ÜRO andmetele tuginedes saame teada, et nii närvilist õhkkonda maailmas kui praegu on, pole ammu olnud. Tulevikku vaadates teeb see olukord maailmas nõutuks.
Nii mõnigi on ohates küsinud, mis meist ja sellest maailmast saab. ÜRO vaatlejad ei oska ette ennustada, millised lahendused tulevad Afganistanist ja Iraagist, missuguseks kujuneb olukord araabia maailmas ja mäslevas Aafrikas. Välispoliitika asjatundjad ei oska tuleviku kohta enam midagi öelda.
Homme, 11. septembril meenutatakse ligemale 3000 hukkunut, kes kaotasid rahuajal, aastal 2001 elu Maailma Kaubanduskeskuse kaksiktornide varingus New Yorgis, kui Al-Qā‘idah’ga seotud terroristid kaaperdasid kaks Boeing 767 lennukit ja juhtisid need World Trade Center’i kompleksi kaksiktornidesse.
Turvalist maailma, mida me kõik igatseme, ei ole enam. Aga ega see pole ka minevikus turvaline olnud.
Täna on minu mõtted ja seisukohad küllaltki pessimistlikud. Olen selle teema üle pikalt mõelnud, aga paistab, et see on mõttetu tegevus. Inimesed tahavad elada ikka oma mugavustsoonis, soovivad kuulda häid uudiseid, aga seda kõike napib.
Eelnevatele mõtetele lisaksin ka pisut heledamaid värve. Vaatamata kõigile sündmustele ei jäta Issand oma kogudust maha. Pühakirjas on meile jagatud palju julgustavaid sõnumeid. See peaks olema lohutav teadmine.
Ilmutusraamatus öeldakse Smürna kogudusele: «Ma tean sinu viletsust ja vaesust, kuid sa oled rikas.» See tähendab, et Issand tunneb meie inimlikke kõhklusi, kahtlusi ja kartusi. Kuid samas on juttu ka rikkusest, mis seisneb meie usus ja Püha Vaimu väes. Siit tuleb teadmine, et me justkui ei ole ega ela siin maailmas.
Andku Jumal meilegi julgust, kui head ajad vahelduvad halbadega. Katsumuste aegu on nii kirik kui ka rahvas ikka ja jälle pidanud läbi elama. Aga samas julgustab Jumala sõna meid elama ilma hirmu ja kartuseta. Võib-olla on seda lihtsam öelda kui praktilises elus täide viia. Seda maailma ei tohi näha ainult mustades värvides, vaid igas päevas peab olema ka lootuskiir ja usku Jumalasse.
Õnnis on inimene, kes on kogenud isiklikult Jeesuse Kristuse ülestõusmise väge ja meelevalda. Sellises olukorras ei pea me tuleviku ees hirmu tundma. Kui oleme seda pisutki tunnetanud ja mõistnud, siis oleme Piibli lohutavast sõnast paljuski aru saanud.
Aga vaatame, mida toob homne päev.

Jaan Jaani,
politsei- ja piirivalveameti peakaplan