KOMMENTAAR

Jaanus Torrim, Pärnu Eliisabeti kiriku peaorganist, kes tegi eksperthinnangu Teatri- ja Muusikamuuseumile Nigulistesse deponeeritud Terkmanni koduoreli ümberehituste kohta:

Ago Tint, oreliehitaja ja kirikumuusik, ühest hulkuma jäänud oreliregistrist:

Jaanus Torrim, Pärnu Eliisabeti kiriku peaorganist, kes tegi eksperthinnangu Teatri- ja Muusikamuuseumile Nigulistesse deponeeritud Terkmanni koduoreli ümberehituste kohta:

Tõepoolest on ümberehitused tehtud ilma Teatri- ja Muusikamuuseumi loata, kuid mitte kõik. Kooskõlastamatult lisati väljapoole orelikappi puldi- ja pedaalivalgustid ning pedaaliviled. See ongi kogu suurem ümberehitus, teised ümberehitused olid muuseumiga kooskõlastatud.

Organisti ei saa süüdistada orelimeistri oskamatuses paigaldada puldivalgustit nii, et see ei kahjustaks museaali. Siin on oluline vahet teha muuseumi eksponaadil ja aktiivses kontsertkasutuses oleval instrumendil. Muuseumis eksponeeritav pill ei pea ilmtingimata häält tegema, tagatud peab olema selle säilimine võimalikult algsel kujul.

Aktiivses kontsertkasutuses olev pill peab aga olema nii tehniliselt kui ka kõlaliselt laitmatult korras. Väide, nagu meil ei oleks enam ajaloolist Terkmanni orelit ja seda on algsel kujul väga raske taastada, on vale. Kõik juurde lisatud osad on võimalik eemaldada ja taastada pilli algne seis, v.a prospekti fassaadile tekitatud kahju.

Ago Tint, oreliehitaja ja kirikumuusik, ühest hulkuma jäänud oreliregistrist:

Ühest Eesti Orelisõprade Ühingu sügisesest väljasõidust Saaremaale, mis lõppes kontserdiga Karja kirikus, sündis idee täiendada orelit iseseisva nn bassiregistriga.

1882. a Gustav Normanni bassiregistrita ehitatud orelit pole hiljem täiendatud. Põhjuseks võis olla rahapuudus või jäi see meelega hilisemaks täienduseks, mida meister Normann palju praktiseeris. Kindlasti võis olla põhjuseks ka külaköstrite-organistide kehv pedaalimänguoskus. Nimetatud registri lisamine avardaks orelil mänguvõimalusi, seda eelkõige kontsertidel.

Idee sündis spontaanselt ning sellest sai tollal kõneldud kontserdijärgselt kohaliku õpetajaga. Kogudusel polnud selleks raha, abi lootsime küsida Eesti Kultuurkapitalilt. Taotlusele lisandus veel soovituskiri orelisõprade ühingult.

Tegemist oli suure ettevõtmisega, milles tuli suhtuda respektiga meister Normanni orelisse. Sellest lähtuvalt võtsin eeskujuks kaks orelit, kus meister ise oli just niiviisi talitanud (Väike-Maarja ja Tuhala kiriku orel). Pedaalviled on ta neil juhtudel alati oreli taha lisanud, mida ka mina Karja kiriku oreli puhul kavandasin.

Viled ning kõik muu juurdekuuluv valmis minu töökojas, kuid kahjuks jäin ajalise arvestusega veidi jänni, samas tuli ka talvekülm vahele ning ma ei saanud registrit kohapeal monteerida. Sellest viivitusest tingituna hakkasid tekkima vastuhääled küll kodu- ja välismaistelt ekspertidelt, kes soovitasid kogudusel orelit mitte täiendada. Ilmselt tundusid neile idee algatanud organistid asjatundmatutena.

Ettevõtmine päädis sellega, et koguduse õpetaja ei tahtnud pahandust ning olin sunnitud valmis tööd sinna mitte paigaldama, kuna leidsin, et tekkinud olukorras pole Eestis võimalik pädevat lahendust leida.

Organist Andres Uibo soovitusel kohandasin registri ümber, paigutades selle G. Terkmanni positiivoreli taha Tallinna Niguliste kiriku Antoniuse kabelis.Seal osutus ta kõla õnnestunuks, mis oleks tõenäoliselt ka Karja kiriku suurepärases akustikas ilmnenud. Viimase suve ja sügise jooksul on Niguliste orelil mitu kontserti mängitud.

Valvas eksperdisilm leidis selle registri üles ja tõenäoliselt on varsti jälle see register vaba …