Istume enne edasiminekut

Uus peapiiskop on valitud ja uus kirikuaasta alanud.
Ma ei tea, kui palju kirikurahvas uusaastalubadusi annab ja millal täpsemalt, aga korraks istuda ja vaikseks jääda võiks küll. Küsida endalt: kuhu minek?
Kiriku kasvuruumi on seoses peapiiskopi valimisega üksjagu arutatud, aga kuidas on lood meie igaühe isikliku kasvuruumi ja minekusuunaga? Jumal küll juhib, aga samas ta ka küsib meie käest: «Mida sa tahad, et ma sulle teeksin – lisaks nendele igapäevastele pisiasjadele, mis sind elus ja püsti hoiavad?»
Me võime lasta ennast talutada nagu pimedad, aga maailmas on nii palju huvitavat, et jätkuks tõesti mitmete elude ja teekondade tarvis. Niisiis tuleb hoolega valida. On ka võimalik sellesama ühe elu jooksul justkui mitut elu elada. On, millele mõelda.
Eestimaa kirikutes öeldakse igal pühapäeval: anna mulle armust oma Püha Vaimu väge, et ma oma elu saaksin parandada. Me kõik ütleme. Olen sageli mõelnud, et see ei kehti mitte üksnes argimõistetavalt patuste mõtete, sõnade, tegude ja tegematajätmiste kohta.
Elu võib muutmist vajada ka siis, kui üldjoontes paistab kõik enam-vähem korras olevat, ainult – telereklaamis Märt Avandi sõnadega – töötas küll, aga natuke nagu väheks jäi.
Niisiis, inventuur elu parandamise eesmärgil. Ilmselgelt vajame siin Püha Vaimu abi, kuidas muidu saame selgust, millal on meil ees või käsil või seljataga Jumala saadetud õppetund ja millal oleme ise endale liigse koorma turjale muretsenud.
Võib tekkida ka küsimus sellest, mis õigupoolest on hea või halb meie elus, eriti kui vaadata kogu probleemipundart, mis ühest asjast hargnema võib hakata.
Näiteks oli eelmine talv valdavalt soe. Inimesed rõõmustasid, sest kütet kulus vähem, raha jäi kätte. Aga oh seda vaest majandust, mis selle all kannatas! Ühest küljest – mis on see majandus, mis vastandub inimestele? Moolok? Teisest küljest – kui üks majandusharu kannatab, siis pea ta teisi kaasa ei tõmba …
Samavõrd tihedalt on meie elud seotud, küll üksteisega, küll kirikuga. Apostli ütlemine 1. kirjas korintlastele «Ja kui üks liige kannatab, siis kannatavad koos temaga kõik liikmed, ja kui ühte liiget austatakse, siis rõõmustavad sellest ühtlasi kõik liikmed» on eluga maailmas samasuguses suhtes nagu Newtoni füüsika Einsteini füüsikaga. Mõlemad kehtivad, lihtsalt mõõtkavad on erinevad.
Ka meie isiklikud elud ja otsused ei ole ammu enam seotud üksnes oma väikese maailma, perekonna ja kogudusega. Ja vastupidi, me ei saa oma silmi sulgeda ja uskuda tõsimeeli, et kõik see, mis ülejäänud maailmas toimub, ei puuduta meid kuidagi. On aga see, mis toimub, hea või halb?
Mõistan nõukogude aja lõpuaastatest pärit loosungit, mis ütles: «Mida halvem, seda parem», ehkki ei kiida taolist mõtteviisi heaks. Tavalise naise ja emana mõtlen, et õnneks toona halvim võimalik variant käiku ei läinud. Jumal hoidis. Teisalt oleks ehk kallilt kätte tulnud priiust rohkem hinnatud, vähem olnuks roosade prillide taha peitunud sinisilmsust …
Taoline muster kordub väga paljudes eluolukordades. Mõtlen vahel, et mis sellest hea ja kurja tundmise puust söömisest siis õigupoolest kasu oli. Neid olukordi, kus hea on äratuntavalt hea ja halb selgelt halb, leiab asjasse süüvimisel üha vähem. Tuleb tõdeda, et inimene ei ole siiski päriselt nagu «üks meie hulgast» (1Ms 3:22), meie hea ja kurja tundmine piirdub valdavalt teadmisega, et need kaks on olemas.
Tee loodetud targakssaamisele on veel pikk ja nõnda tulebki oma elu aeg-ajalt parandada. Kuhupoole, et tagajärjed oleksid vastuvõetavad? Ma isegi ei ütle, et head. On, nagu on. Jumal hoiab, mõnikord laseb ta seda isegi märgata, nagu ütleb apostel kirjas roomlastele: «Neile, kes Jumalat armastavad, laseb Jumal kõik tulla heaks.» Aga see ei vabasta meid valikutest. Lihtsalt hea on teada, et me keegi ei ole oma parandustööga iseenese tarkuse kätte jäetud.
Head uut kirikuaastat!

 
Merike Kütt,
vanglate peakaplan