In memoriam Sirje Simson
/ Autor: Janis Tobreluts / Rubriik: Teated / Number: 11. veebruar 2015 Nr 6 /
In memoriam
Sirje Simson
(24.8.1947 Tallinn – 29.1.2015 Soodla, Harjumaa)
Ajast on igavikku kutsutud kunstiajaloolane Sirje Simson, meie kiriku kunstivara suurepäraselt tundnud inimene.
Leningradi Repini-nimelises instituudis omandatud hariduse, aastakümnete pikkuse erialase kogemuse ja pühendumusega oli Sirje autoriteet, kelle arvamusega arvestati. Ta oli sageli kaasatud oma ala ekspertide ringi, koostades muinsuskaitsemeti ja Tallinna kultuuriväärtuste ameti tellimusel kogudustele kultuurimälestiste riiklikusse registrisse kantud kunstivara kaitsekohustuse teatisi, osales Vabariigi Valitsuse ja EELK ühiskomisjoni kultuuriväärtuste alamkomisjoni töös, viis läbi kirikukunsti tutvustavaid loenguid, ekskursioone kirikutes ja kalmistutel. Nõuandjana jättis Sirje end loomuomaselt tagaplaanile, olles valmis aitama ja tegema rohkem, kui temalt oodati.
Kultuuriministeeriumi muuseumide ja kultuurimälestiste teaduslik-metoodilises nõukogus kunstimälestiste sektoris 1980. aastatel töötades oli Sirje ja tema kolleegide töö põhisisuks meie kirikute kunstivara süsteemne kirjeldamine ja dokumenteerimine. Et riigil, toonasel kirikuvara omanikul, polnud ülevaadet kiriku kunstiväärtustest, aga ka sagenenud kirikuröövide tõttu tegi Sirje tööd, tänu millele on meil praegu kultuurimälestiste registris võrdlemisi usaldusväärne teave.
Töötanuna ka teistel ametikohtadel, mh 1970–81 Eesti kunstimuuseumi teaduri ja kunstinäituste organisaatorina, 1993–96 õpetajana koolis, 1995–2002 konsistooriumi arhivaarina ja usuteaduse instituudi kunstiajaloo õppejõuna, oli ja jäi tema kutsumuseks kiriku ajaloolise kunstivara uurimisele ja säilitamisele kaasaaitamine. Suutmata leppida tõsiasjaga, et muinsuskaitseregistris on desorienteerivat, täpsustas ja täiendas ta registrit kontrollitud andmetega pidevalt. Kirikliku kunstivara kirjeldamine, lahtimõtestamine ja dokumenteerimine oli Sirje kirg.
Sirje lapsed, kes endi sõnul on üles kasvanud emaga tööl kaasas olnutena kirikutes ja surnuaedades, on sidunud oma elu kirikuga: poeg Hüllo-Kristjan ja tema abikaasa Triin teenivad vaimulikena meie kiriku Hiiumaa kogudusi, tütar Helen on teoloogiamagister ning abielus Eesti apostlik-õigeusu kiriku preestri Markus Koovistega.
Ustava kirikuinimesena oli Sirje viimased 18 aastat õpetaja Harri Reinul toeks Ruhnu koguduse majapidamise korraldamisel. Õpetaja Reinuga ühendas Sirjet sarnane arusaam ilust. See ilutunnetus on meile osaliselt nähtavaks saanud Ruhnu kirikute restaureeritud interjööride kaudu, aga ka 16 aastat järjepanu ilmunud seinakalendri «Eestimaa kirikud» vahendusel.
Võin pidada Sirjet oma õpetajaks ja sõbraks ning eelkäijaks konsistooriumi arhivaari ametis. Meie ühised väljasõidud kogudustesse, mina arhiivi- ja tema kunstivara kirjeldajana, olid vastastikku rikastavad. Kui nauditavad ja ennastunustavad olid meie arutelud kõikide nende hõbekarikate, messingvaagnate ja õlimaalide juures …
Olen võidelnud head võitlemist, lõpetanud elujooksu, säilitanud usu. Nüüd on mulle valmis pandud õiguse pärg, mille Issand, õiglane kohtunik, oma päeval mulle annab, aga mitte üksnes mulle, vaid kõikidele, kes igatsevad tema ilmumist.
(2Tm 4:7–8)
Janis Tobreluts