Maarjakased Maarja kogudustele

Mõte kinkida Maarja nime kandvatele kogudustele Eestis maarjakask tekkis seoses Maarjamaa teema-aastaga. Teatavasti on maarjakask Eesti looduses vähelevinud ning oma olemuselt väga unikaalne ja ainus väärispuitu andev puu.
Rahvapärimustele toetudes saab väita, et kõik läänemeresoome rahvad on sajandeid tundnud ja hinnanud seda muhkliku tüvega, tavaliselt madalakasvulist puud eeskätt tema pilkupüüdva salmiliselt kirimustrilise puusüü, aga ka puidu tugevuse ja sitkuse pärast. Soomeugrilased on aastasadu meisterdanud maarjakasest nii erilist tugevust nõudvaid tarbeesemeid kui ka iluasju talumajapidamisse. Tema kaunis puit on olnud väga hinnatud viimistlusmaterjal kallihinnalise mööbli valmistamisel.
Meie esiisad pidasid harva kohatavat huvitava puiduteks­tuuriga kaske ka veidi salapäraseks ja pühaks. Sellele viitavad temaga seotud mitmed rahvapärimuslikud üleskirjutused ning puule omistatud laialt levinud rahvapärane nimetus maar­jakask (piirkonniti ka maar­jakõiv, maria koiw, marja kõiw, maria kask). Puud on Eestis otseselt seostatud neitsi Maarjaga, nimetades teda ka Neitsi pisara- või hingepuuks.
Kui Maarjakase Selts ligi 15 aastat tagasi seda puud eestlastele tutvustama hakkas, olid maarjakase varud Eestis peamiselt salaraiete tõttu praktiliselt kadumas, sest eestlased ei osanud puud ära tunda ning teda kaitsta. Oleme inimesi õpetanud ja harinud ning maarjakase väärtusi tutvustanud. Selle tulemusel on looduses kasvavad maarjakased säilinud ning üle Eesti on rajatud kokku juba ligi 750 ha maarjakaasikuid, mis annavad tööd ja tulu sadadele maapiirkondades elavatele inimestele.
Kena välimusega maarjakased on jõudnud ka paljude inimeste koduaedadesse ning haljasaladele. Koduaias kasvavad puud pole mitte ainult silmailuks, vaid oma madala kasvu ja tugevate okstega on maarjakased väga sobilikud ka näiteks lastele ronimispuudeks.
Kui Maarjakase Seltsi senine tegevus on olnud ka kui silla ehitamine inimeste ja looduse (puude) vahele, siis maarjakasepuude kinkimine kogudustele kätkeb endas ideed säilitada ja tugevdada sidet eestlaste ja kristliku kiriku ning laiemalt just kaduma kippuva kristliku maailmavaate vahel.
Mul on hea meel, et mitmed Eesti kogudused on pakutud mõttest innuga kinni haaranud ning puude istutamise ka ajaliselt planeerinud. Kes veel seda teinud pole, võib julgesti ühendust võtta. Enamik kirikuaedadesse istutatavatest puudest pärineb allakirjutanu enese maarjakaseistandikust, mis asub Põlvamaal Veriora vallas.
Kõik istutatavad puud on tüübilt nn madalatüvelised või põõsasjad maarjakased, mis kõrgeks ei kasva. Küll aga vajavad, nagu maarjakased ikka, rohkesti valgust. Kuivõrd seda tüüpi maarjakaski esineb istandikes harva, siis on need väga otsitud ka haljastusfirmade poolt. Kingitavate puude väärtust tõstab seegi, et tegu pole ühe-kaheaastaste taimedega, vaid neil on vanust 7–8 aastat.
Mul on hea meel, et esimene kingitav maarjakasepuu läks mulda just Põlva Püha Neitsi Maarja kirikuaeda, sest minu kodukirik – Räpina Miikaeli kirik – on Põlvast vaid kiviviske kaugusel.

 

 

 

 
Ivar Sibul,
EMÜ dendroloogia dotsent
MTÜ Maarjakase Seltsi juhatuse esimees