Seal Siberis, Baikali taga …

Minule oli see esimene visiit Siberi eestlaste juurde.
Kohtusin mõned aastad tagasi soome misjonäri Aatto Lamminpääga, kes pensionipõlves on olnud abiks Siberi kirikuprojektide juures, sh osalenud Ülem-Suetuki kiriku remontimisel.
Olin muidugi eestlaste ja soomlaste asundustest kaugel Siberis kuulnud juba varem, aga sellest kohtumisest jäi idanema mõte kunagi jõuda rändlauliku rännakul ka Siberis elavate eestlaste juurde.
Reis sai teoks tänavu aprillis ja nii said ülestõusmispühad tähistatud mõlema kalendri järgi. Kõigepealt Krasnojarskis, kus samuti toimus ülestõusmispühal kohtumine sealsete eestlastega, ning vene kalendri järgi Ülem-Suetukis ja Karatusis. Mul oli reisikaaslaseks Heikki Riim Tallinnast ja Suetuki suunal liitus meiega ka Peterburi Jaani koguduse liige Aino Tonka.
Külastasime Heikkiga enne reisi Tallinna külje all Jüris elavat Lindat, kes on sündinud Suetukis ja tulnud umbes 30 aastat tagasi noore neiuna Eestisse. Tema rääkis meile külas elavatest sugulastest, kellega peab ikka telefoni teel sidet.
Varem, kui tema vanemad elasid veel külas, käis Lindagi oma perega igal suvel Siberis. Internetiühendus on seal jah vähem kasutusel ja mobiililevigi suhteliselt vilets, koolimäel parem kui all orus. Kirjad liiguvad.

Tallinnast tagasi Siberisse
Kohalik Ingeri kiriku pastor Vitali Luchagov sõidutas meid mitmes külas eestlastega kohtumisel. Siberi lõpmatud kaasikud olid siis veel valged (kasetüved tundusid seal valgemad kui meil) ja mäenõlvad alles pruunid või mustad, kulupõletamise suitsu oli näha ja tunda, vahel kattis suitsuvine terve taeva, kui Abakani kandis olid põlengud suure tuulega levinud küladesse.
Jõudsime Suetukki alles kevadõhtu pimeduses ja seadsime ennast kolmeks ööks sisse kiriku vastas asuvasse punasesse majja, mis oligi siis ainult meie päralt. See oli tüüpiline neljakandiline kahe toaga palkmaja. Nüüdseks on mitmed majad saanud uue soojustuse ümber ja pakettaknad ette, mõned on jäänud tühjaks või leidnud rakenduse loomalaudana.
Rohelust polnud veel näha ja mõistagi olid teed kohati kevadiselt porised, kuid üldmulje jäi siiski väga ilus ja rahulik. Kui esimesel hommikul ärkasime, oli maa kergelt valge, kui uudistasin, kuhu olime pimedas jõudnud.
Leidsin koolimaja, jaanitule platsi, kiriku, poe. Nägin, kuidas piimaauto saabus ja naabrimehed kumbki ämbritäie piima ära saatsid, buss tõi kooliõpetajad tööle … Elu käis oma rahulikku rada pidi ja ma usun, et see on hea elu.
Koolis on praegu vähe õpilasi, aga koolieelikuid on kasvamas lootustandvalt palju. Tutvusin noore perega, kes oli kolinud eelmisel aastal Tallinnast pereema kodukülla.
Kolme väikse lapsega olid nad väga rahul oma eluga puhtas ja rahulikus keskkonnas. Küla servas asuv tühjaks jäänud maja oli euroremonditud ajutiseks koduks, kõrvalmaja ootas remonti vanaema elamiseks ning päris uue kodu ehitamise plaanid olid juba olemas.

Munaveeretamise tava
Kahjuks jäi meie külas viibimise aeg lühikeseks, sest külastasime vahepeal veel Ülem-Bulankat ja teisi külasid. Laupäeval olime ainult külas. Siis tutvustas katehheet Jaan Kenzap meile küla ja õhtul kutsus meid enda juurde sauna.
Nägin Jaani külmkapi peal tuttavat misjonikeskuse ümbrikut – ajakiri Meie Misjon oli leidnud tee tuhandete kilomeetrite taha. Lubasin saata aeg-ajalt postiga ka ajalehte Eesti Kirik. Need olid väga teretulnud, kuigi osal inimestel on eesti keel tugev pigem kõnekeelena, lugemine ja kirjutamine valmistavad raskusi.
Külapoest ostsin endale kalossid ja käekoti, need on pärast reisi aktiivselt kasutusel.
Ülestõusmispüha öösel tutvusime külas säilinud munade korjamise traditsiooniga. Noored rändasid pärast keskööd väikeste kampadena mööda küla.
Liitusime korraks ühe poiste seltskonnaga ja nägime, kuidas nad läksid tänavapoolsel majaküljel asuvasse aeda, koputasid aknale ja laulsid täiest kõrist «Katjušat» (vist ainus laul, mida nad peast teadsid), kuni keegi majas süütas tule, avas akna ja poetas nende kotti mõne värske muna.
Ülestõusmispühal olla tavaks küpsetada munad lõkkel ja veeretada neid võidu koolimäest alla. Kahjuks seda osa ei olnud meil võimalik näha, sest osalesime hommikul kõigepealt Karatusi jumalateenistusel.
Juba kodus olles luges minu kolleeg Piret kuskilt, et munaveeretamistava on saanud alguse kivi veeretamisest Jee­suse hauakambri eest. Sellest oleks tore teinekord Suetuki noortele jutustada.

Eesti keel on säilinud
Muide, Krasnojarskis, kus viibisime vene kalendri järgi palmipuudepühal, olid tänavanurkadel, eriti kirikute läheduses, pajuokste müüjad. Paljud traditsioonid on meil ühised. Mitmel pool eestlastega koosviibimistel jutustasin pühadenädala sündmustest.
Alustasime pajuokstega palmipuudepühast ja ülestõusmispüha hommikuni jõudes asetasime pajuoksad lõpuks üheskoos ehitatud risti ümber võidupärjaks. Sellise pildi tegime ka pühapäeval toimunud kontserdil Suetuki klubis.
Siberis olles tekkis veider tunne, nagu polekski neid tuhandeid kilomeetreid vahel, kui mitmel päeval sai suheldud põhiliselt eesti keeles. Isegi munakorjajate poistega.
Keel on säilinud seal üllatavalt hästi, arvestades sellega, et tegemist on juba mitmenda põlvkonna siberlastega, kelle esivanemad rajasid Siberisse kodud 19. sajandi lõpus. Tänu vanavanematele, kes visalt suhtlevad oma lastelastega eesti keeles.
Meie visiit oli liiga lühike selleks, et lähemat tutvust teha ja usaldust saavutada, aga loodetavasti ei jää see viimaseks. Tore oleks näha küla suverüüs, aga miks mitte ka talvel, kuigi viimastel aastatel olla sealgi talved tavapärasest soojemad ja lund vähe.
Kohtusime tagasiteel Minusinskis soome ehitusbrigaadiga, kes oli teel Suetukki viimistlema kiriku välisvoodri remonti. Paar nädalat hiljem sain juba pildid, kust on näha, et töö on valmis ja valge rist katuseharjale tõstetud.
Annaks Jumal, et sellest pühakojast võiks saada vaimulik kodu ja külakeskus, kuhu leiaksid tee noored ja vanad.
Kirsti Malmi

Pildigalerii: