Midagi püsivat vajab nii rahvas kui iga inimene

Mõnda aega jälgib avalikkus läbirääkimisi uue valitsuskoalitsiooni kokkupanekuks.

Tegemist ei ole olnud sugugi ainult nn võimumänguga, vaid kogu selle melu taustal toimub ju tegelikult arutelu Eesti tuleviku üle. Kui arvestada aja tundub et üha kiirenevat kulgu ja maailma näivat muutumist meie ümber, võivad just järgmised neli aastat kujuneda Eesti rahva jaoks otsustavateks. Kas suudame kindlustada oma ühiskonna veel pikaks ajaks eestikeelsena ja -meelsena või hoopis nõrgeneb meie rahva kultuuriline kaitsekiht.

Kui vool kipub endaga kaasa viima, on ainukesed kohad, kust tegelikult kinni haarata, ju püsiväärtused! Oma kultuuriringis oleme harjunud neid nägema kristlike väärtustena – hoolivus, põlvkondadevaheline austus, moraalsus ja eetilisus. Lihtne oleks elada, kui kõik lähtuksid põhimõttest – ära tee teistele seda, mida sa ei taha, et sulle tehtaks.

Lisaks sellistele üldinimlikele tõekspidamistele tuleb seada ka rahvana endale eesmärke. Muidugi on tugev ainult see rahvas, kes hoiab kokku ja hoolib igast oma üksikliikmest. Selle kõrval peavad eestlastel rahvana olema ka kollektiivsed eesmärgid – säilitada oma kultuuri, kaitsta keelt. Nende eesmärkide saavutamise eelduseks on hoida oma riiki ja kaitsta oma maad.

Pühakodade programm

Usun, et kultuur on elav ja arenev nähtus, kuid ka seda, et tema saatus oleneb sellest, kui elujõulised on tema juured. Seetõttu on mul hea meel, et valitsust moodustavad poliitikud on jõudnud kokkuleppele kultuurivara säilitamises.

Muinsuskaitse tähtsustamisel on välja toodud pühakodade säilitamise programm, mille rahastamine suureneb senisega võrreldes mitmekordseks. Ajaloolasena olen ise kirikuloolane ja seetõttu rõõmustab ajalooliste pühakodade hoogne kordategemine mind väga. Arvan, et seda tehakse endiste põlvkondade auks ja tulevaste põlvede kasuks.

Isamaaliselt mõelda on alati ilus. Austada tuleb neid, kes oma isamaad au sees peavad ja eelkõige just tema kasuks töötavad – venelased Venemaal, sakslased Saksamaal, eestlased Eestis. Iga riigi esmane ülesanne on just siinset kultuuri hoida ja arendada. Eesti keele rolli saame aga kujundada ikkagi ainult Eestis.

Eesti keel ennekõike

Eestlastele meeldib osata ja rääkida teisi keeli. Sellega näitame austust teiste vastu. Austust oma keele suhtes saab näidata, kui kõneleme seda puhtalt ega lase teistel keeltel eesti keele arvel laiutada. Keelt kaitstes peame tõsiselt mõtlema kolmele valdkonnale.

Esiteks sellele, et Eestis peab kõikjal saama eesti keelt rääkides hakkama – kes siia püsivalt jääb ja tööle asub, peab oskama eesti keelt. See ei ole nii keerukas, et seda aastakümnetega ära ei õpiks. Teiseks näitab suhtumist emakeelde ka see, kas me seda ise austame või kasutame täiesti mõttetult iga nurgataguse söögikoha või väiksegi ettevõtte tähistamiseks vaid ingliskeelseid laene – tänavapildis domineerigu ikka eesti keel!

Kolmandaks on põhjapanev, kas me arendame eesti keelt kasutamiseks kõigis elusfäärides. See tähendaks ka tema praktilist kasutamist. Uue valitsuse ametiaega kandub edasi arutelu, kas on mõtet eesti keelt edasi arendada interneti- ja teaduskeelena. Kui arvame, et on – tuleb selle nimel ka pingutada!

Maailma mõttes väikese keele üleüldine kasutamine on kallim kui muule üleminek. Arvan, et peame kindlasti jätkama ka ülikoolide doktoriõpet vähemalt osaliselt eestikeelsena, tõlkides teadusartikleid ja arendades vastavat sõnavara. Kui läheme ainult «tänapäeva ladina keelele» ehk inglise keelele üle teaduses, siis järgneks sellele loobumine eesti keelest ka kõrghariduses ja hiljem kõigis vähegi haridust nõudvatel elualadel. Selliseid hoiatavaid eeskujusid on maailma ajaloos palju.

Lõpetuseks soovin kõigile kaasamõtlejatele iseendaks jäämist. Ärgem tormakem pea ees määramatusse, vaid kaitskem meie elu püsiväärtusi ning neil tuginevat eesti peret, keelt ja kultuuri!

Tõnis Lukas, Isamaa ja Res Publica Liit

Artikli autor on SA Ajaleht Eesti Kirik nõukogu liige.