Taara sõjaväelinnakus on kaplan oma inimene

Kaplaniinstitutsioon Eesti kaitseväes tähistas sel aastal 20. taasasutamise aastapäeva

Kohe ajateenistuse alguses saab sõdur teada, et väeosa personali hulka kuulub ka vaimulik ehk kaplan, kelle poole saab pöörduda nii võimaliku mure kui mis tahes küsimusega, mis sugugi ei pea olema seotud kitsalt usuteemaga.  

Kord on esimene märksõna, mis seostub sõjaväega. Meelde tuleb ühe Soome ema sõjaväele adresseeritud tänukiri, kus naine tunnistab, et kaitsevägi on saavutanud paari nädalaga tulemuse, mille õnnestumiseks tema pikki aastaid tulutult vaeva näinud. Soomlanna pidas silmas hommikust aseme korrastamist. Jah, ajateenistuses saab ka korratumast boheemlasest korda praktiseeriv noormees või neiu. Sealjuures on hommikune sängi korrastus väikseim toiming, millega ajateenistusse jõudnu hakkama peab saama. On hulk reegleid, mida sõdurile käskivas kõneviisis tutvustatakse. Kas meeldib või mitte – reeglid on täitmiseks ja asi ants.

Kaplani töövarjuks
Kuidas näeb välja kaplan nooremleitnant Anna-Liisa Vaheri tööpäev Võrus asuvas Kuperjanovi jalaväepataljonis, sellest saan osa teda töövarjuna ühel päeval ametipostil saates. Vaimuliku külalisena sõjaväelinnakusse sisenemiseks pean end väravas registreerima. Esitades isikut tõendava dokumendi, saan allkirja vastu rinda sildi «Külaline».
Päeva käivitamiseks tehakse külalisele väike ekskursioon Taara linnakus, kus korralik taristu koosneb mitmesugustest rajatistest. Siin on sõdurikodu, saunad, meditsiinikeskus, spordihooned, söökla jne. Teiste keskel paistavad silma ajaloolised Taara kasarmud, mis siin nõmmemändide all seisavad juba Teise maailmasõja eelsest ajast. Nõukogude perioodil lõpuks kriitilises seisus olnud auväärsed hooned on nüüdseks eeskujulikult korda tehtud ja ilmestavad oma välimusega ja ajaloolise taustaga kogu sõjaväelinnakut.
Korra mõiste ja rakendus paistab silma igal sammul. «Ai-ai, kuidas see leheke siia vedelema on jäänud,» viskab kaplan minu tähelepaneku peale nalja ja tõstab tehtud tõsidusega täiuslikult sillutiselt sinna liuelnud puulehe. Et keskkond kujundab selles viibija käitumismustrit, sellest on sõjaväes väga selge ettekujutus. Ligadi-logadi olustikus oleks väga keeruline juurutada tõsist suhtumist käitumisreeglitest kinnipidamisse.
Sedagi, et parim õpetamine toimub läbi elava eeskuju, teatakse kaitseväes, kus nõue korra kohta kehtib nii sõdurile kui ohvitserile. Selle kinnituseks põikab kaplan enne staabihoonesse sisenemist läbi suitsetamismaja räästa alla rajatud saapaviksimiskohast, et oma jalanõudele viimane lihv anda.

Palju külalisi
«2. jalaväebrigaadi koosseisu kuuluvad brigaadi staap, Kuperjanovi jalaväepataljon ja tagalapataljon,» selgitab kaplan ringkäigu ajal, lisades, et Kuperjanovis teenib aega üle 800 ajateenija, kes omandavad sõdurioskusi ja riigikaitsealaseid teadmisi tagala-, staabi- ja jalaväekompaniides ning miinipildujapatareis.
Esimeste kuude jooksul omandavad ajateenijad üksikvõitleja põhiteadmised ja -oskused, mille käigus saavutatakse teenistuse jätkamiseks füüsiline vorm. Seda sisseelamise perioodi, mis on sõdurile kahtlemata kõige raskem nii vaimselt kui füüsiliselt, nimetatakse sõduri baaskursuseks, jätkab kaplan oma ülevaadet. Edasi tuleb juba jao- ja rühmatase, nooremallohvitseride kursus suvisele kutsele ning erinevad erialakursused. Sarnast juttu tuleb kaplanil aeg-ajalt ikka rääkida, sest kirikulehe ajakirjanik pole siinmail ainus külaline.
Koostöö lasteaedade, koolide, seltside ja teiste institutsioonidega tähendab praktikas külastajaid, kellele sõjaväelinnaku tutvustamine tihtilugu just kaplani ülesandeks jääb. «Peame oluliseks olla avatud, külalislahked ja anda oma tegutsemisest ülevaade,» põhjendab vaimulik, lisades, et tegemist on ju kogu ühiskonda puudutava teemavaldkonnaga. Küllap on ajateenistusse oluliselt toekam jõuda, kui esimesed teadmised sõdurielust juba lasteaias saadud, arutan omaette nõustuvalt.
Jõuame sõdurikodus kaplani töökabinetti, kus seinal sangar Julius Kuperjanovi portree ja kaitseväe juhataja kindralleitnant Riho Terrase foto ning raamaturiiulid kümnetes eksemplarides Uue Testamendi, kaitseväe laulu- ja palveraamatute ning leeriõpikutega. «Neid läheb vaja leeritundides,» räägib kaplan Vaher.
Siia ootab ta jutule kõiki, kel mure südamel või lihtsalt soov kõnelda. Kabinetis huviliste ootamise asemel harrastab kaplan enda sõnul küll rohkem väeosas ringiliikumist, mõistes, et nõnda rahva keskel söandatakse lihtsamalt nööbist haarata.

Kes on kes ja mis on mis
Teel suurde auditooriumi, kus äsja ajateenistusse jõudnutele peetakse sissejuhatavaid loenguid kaitseväe olemusest ning erinevate ametnike ja kaitseväelaste töö spetsiifikast, kohtame jalalt jalale tammuvaid noorsõdureid. Kaplani küsimusele, miks nad pataljoni ülema loengus ei ole, vastavad neli õnnetut, et jäid hiljaks ja nüüd ei julge siseneda.
Kaplan instrueerib noormehi, kuidas pataljoniülemast lektori poole pöörduda ning ennast esitleda. Ilmselgelt rahunenult ruttavad hilinejad nüüd teistega ühinema. Küllap ongi see üks kaplani väljundeid olla kohal siis, kui keegi on mures, anda nõu ja turgutada jätkama, mõlgutan enda ette.
Kaasaegse tehnikaga varustatud ruumikas auditooriumis hakkab silma suuremõõduline koopia Maximiljan Maxolly vabadussõjaaegse Paju lahingu haripunkti kujutavast õlimaalist. Seejärel haarab tähelepanu sadakond noorsõdurit, kes on esiti äravahetamiseni sarnased oma ühtemoodi soengu ja laiguliste riietega.
Pataljoni ülema kolonelleitnant Hando Tõevere järel võtab kõnepuldis, mille peal kuperjanovlaste sümbol hõbedane surnupealuu ristatud säärekontide kohal, koha sisse järgmine esineja, kes ennast kõlavalt tutvustab: Lõuna kaitseringkonna meditsiinikeskuse arst-ülem major Hanno Mölder.
Perearsti kvalifikatsiooniga meedik tundis endas kutsumust läbida ohvitseri baaskoolitus ning on nüüd juba 13 aastat kaitseväes ametis. Selgelt ja arusaadavalt annab ta ülevaate oma tegevusest, pädevusest ning valmisolekust aidata sõdurit, kes kimpus tervisega.
«Väljamõeldud haiguste diagnostikaga me ei tegele,» annab ta selge signaali võimalikele viilijatele ja ennast ise haigeks mõtlevatele väejooksikutele. Arsti ettekandest jääb meelde kolm nõuannet: hoolitsege oma jalgade eest, pidage hügieenist ja jooge vett, isegi siis, kui parasjagu janu ei ole.

Kaplaniga saab rääkida
Kaplaniteenistuse ajaloost ja kaplani rollist Eesti kaitseväes annab slaididega illustreeritud loengu vormis ülevaate ka nooremleitnant Vaher. «Religioosne tunnetus on sõjategevusega alati kaasas käinud,» toonitab kaplan, lisades, et jõudu on raskel hetkel otsitud peale iseenda ka mujalt.
Kaevikus ateiste ei ole, tuleb meelde kapten Endel Apsaloni ütlemine ühes Eesti kirikule antud intervjuus.
Nooremleitnant Vaher rõhutab, et ootab enda juurde kõiki, kel mure või muidu jutt, selgitades, kus ta asub ja millal on kõnekorrad. «Kui midagi on südamel, ärge hoidke endas – tulge ja räägime,» julgustab ta saalisolijaid, kinnitades juurde, et konfidentsiaalsuse peale võib kindel olla, kuna ta on vaimulikuna andnud vastava vaikimisvande.
Veel reklaamib ta huvilistele algavat leerikursust, mille kohta nimetab, et need toimuvad sõduri vabast ajast ja et tundi on oodatud kõik huvilised, ka need, kel pole soovi kirikuliikmeks saada. Loengu lõpetanud küsimuse peale, et kas on küsimusi, tõuseb paar kätt. Soovitakse teada, kui kaua kestab leerikursus ja «kunas see kirikuskäimine pihta hakkab».
Liina Raudvassar

Kaitseväekaplanid
EELKst:
kolonelleitnant Taavi Laanepere (peakaplan)
major Gustav Kutsar (vanemkaplan)
kapten Endel Apsalon (vanemkaplan)
kapten Arvo Oras
nooremleitnant Peeter Paenurm
nooremleitnant Anna-Liisa Vaher
EAÕKst:
major Aivar Sarapik (Kaitseliidu peakaplan)
EMKst:
major Raivo Nikiforov (tugikeskus)
kapten Jana Laaneser (õhuvägi)
EEKBKList:
major Urmas Roosimaa (kaitseväe ühendatud õppeasutused)
kapten Ott Aro (Viru üksik-jalaväepataljon)
EKNKst:
nooremleitnant Mihkel Madalvee (tagalapataljon)

Pildigalerii: