Hoidkem rada oma hinge juurde puhas

Igal aastal Tartu rahu aastapäeval, 2. veebruaril teeb linnavalitsus Tartus mälestusringi ning viib pärja vabadussõjas langenute memoriaali Pauluse kalmistul, Julius Kuperjanovi hauale, vabadussamba jalamile Raadi kalmistul ning Kalevipoja juurde – seal toimub ka koos akadeemiliste üliõpilasorganisatsioonide, Kaitseliidu ja kaitseväega mälestustseremoonia.
Sellel aastal aga oli midagi teistmoodi. Nimelt kutsus juba kella üheksaks hommikul Tartu Jaan Poska gümnaasiumi õpilas­esindus endale külla kõigi Tartu gümnaasiumide esindused, et üheskoos panna alus uuele traditsioonile: Tartu gümnasistide Tartu rahule pühendatud kõnekoosolekule.
Tartu rahu peaarhitekti nime kandva gümnaasiumi ettepanek võeti üksmeeles vastu ning aset leidis tõsine kogunemine, kus kõlanud isamaakõned puudutasid mind sügavalt. Neis ei olnud tühja pateetikat, vaid noorte vastutustundlik soov meie vaba riigi aadet edasi kanda.
Kuperjanovi haual jõudis aga üks vanahärra mulle kurta, et ta on tänaste noorte peale solvunud, kuivõrd noored olla mugavad ega hoolivat oma riigist. Poska gümnaasiumi ettevõtmine tõestas küll midagi muud, kardinaalselt vastupidist.
Oma kõnes gümnasistidele tsiteerisin loodusmees Fred Jüssit, kes on öelnud: «Oleks hirmus kaotada rada oma hinge juurde. Tuleb hoolt kanda, et see rada ei kasvaks rohtu ega mattuks prahi alla.» Vabadussõda, Tartu rahu, meie kangelasi mäletades ja austades hoiame raja oma hinge juurde puhta.
Juba mainitud mälestustseremoonial Kalevipoja juures oli ka Tartumaa praost, meie Peetri koguduse õpetaja Ants Tooming. Hommikul Narva mäest üles Raadi kalmistule sõites oli uhke tunne näha, kuidas Peetri kiriku ees lehvis tuules täismõõtmetes sinimustvalge. Taamal aga seisis Peetri kirik oma täies suuruses ja elujõus. Meeliülendav pilt, mis rõõmustas meid mõlemat.
Mõne aja eest oli aga üksjagu ütlemist, kui puhastati vaadet Peetri kirikule ning pühakoda n-ö metsa seest välja toodi. Iga puu eest tuleb hoolt kanda. Kuid juba siis, kui ta kasvab, aga mitte lasta puudel linnas metsaks kasvada, et siis ükskord mõni avastab: mis maja see seal metsa taga on! See on Peetri kirik. Rada oma hinge juurde tuleb puhas hoida.
Eelmise aasta oktoobris valmis Tartus Pauluse kalmistul vabadussõjas langenute memoriaal. Tükk aega tagasi olid tööd pooleli jäänud ning nüüd nimeseina avamisega on memoriaal valmis.
Nimeseinal on kivisse raiutud 274 nime. Ajaloolased teadsid neid nimesid, kuid avalikkuse jaoks olid need aastakümneid piltlikult öeldes rohu all. Kuid iga nime taga on elu ja elurada, on aated, mis viisid sõtta ja mille nimel jäeti elu. Nüüd on need nimed kõigile lugeda ja neid valgustavad küünlad. Peaaegu igal õhtul, eriti palju on küünlaid tähtpäevadel.
Vabadussõda lõppes rahuga ja rahu on iga demokraatliku riigi püüe, mida hoida ja mida kaitsta. Eesti rahva ajalooline kogemus õpetab meile, et rahu eest võitlejaid ja sõja tõttu kannatajaid tuleb toetada.
Küsin vahel vaimulikelt, millest inimesed neile räägivad, mille pärast südant valutavad, mis inimestele muret teeb. Linnapea poole pöördutakse muredega, mille lahendamine arvatakse olevat linnapea võimuses.
Mitmed vaimulikud erinevatest kirikutest on toonud välja selle, et inimesed pöörduvad nende poole üha enam murega, et sõda ei tuleks, ja sooviga, et Eestimaal ikka rahu valitseks.
Maailm meie ümber on rahutu ja murekoorem turvalisuse pärast on kerge kasvama, eriti kui meedia seda ka ülepaisutatult süvendab.
Oluline on säilitada sisemine rahu nii endas kui ühiskonnas, laiemas mõistes panustada sisejulgeolekusse. Tähtsustades küll selles vallas tehtud praktilisi samme, tahaksin mainida inimestevahelisi suhteid, sest meid viivad edasi inimesed ja nende mõtted.
Aga vaid need mõtted, mis ei ole kantud vaenust, parastamisest, kibestumusest ja siltide kleepimisest. Vihakõne purustab mõlemaid pooli ning teeb meie demokraatlikest teedest peagi unustatud haruteed. Need teed eksitavad ja viivad meid vaenlase hoovi. Oleks hirmus kaotada rada oma hinge juurde. Hoidugem sellest ja olgu meil hea mõte üle kõige.

Urmas Klaas on 2014. aastast Tartu linnapea.

 

 

 

 

Urmas Klaas,
Eesti Kiriku kolumnist