Toetusfond sündis soovist aidata

12 aastat tegutsenud Eesti Luterliku Kiriku Toetusfond on oma tegevust lõpetamas.

Istume toetusfondi juhataja Jaan Tammsaluga Tallinna Jaani kirikus, et kõnelda imest, mille läbi on sündinud palju kauneid hetki ja kordaläinud ettevõtmisi. Kõigi nende imetabaste asjade taga on olnud ettevõtja Aivar Berzin. Küsin, kuidas algas vaimuliku ja ärimehe sõprus. Tammsalu ütleb, et Aivar Berzin pidi omal ajal abiellumiseks leeri tulema, sest väljavalitu oli koguduse liige ja soovis laulatust. Õpetaja ja õpilase vaheline suhtlus tugevnes ja kasvas ajaga.
Jaan Tammsalust on saanud Tallinna Jaani koguduse õpetaja, Merit ja Aivar Berzin elavad jätkuvalt Viljandis. Poolteist aastat tagasi kirjutas Äripäev, et perekond Berzin on aktiivne kohaliku elu edendaja.

Analüüsist edasi
Kuidas aga sündis toetusfond? Selgituseks kõneleb Tammsalu, et peapiiskop Jaan Kiivit oli kutsunud ta kirikuvalitsusse majandusassessoriks. «Tekkis soov saada selgust kiriku majandusasjades ning palusin majandusnõukogusse endale appi koguduseliikme ja arvestatava ärimehe, kes suure innuga kampa tuli,» meenutab Tammsalu.
Esimene idee oli analüüsida kiriku majanduselu, teha SWOT-analüüs. Kaasati erinevaid inimesi ja jõuti teatud tulemusteni, mida peaks järgima kiriku paremaks majandamiseks. Selle tulemiks oli Kiriku Varahaldus. Kui Berzin küsis, kes võiks uut üksust juhatama hakata, pakkus Tammsalu Urmas Viilma nime. Ta oli  väikeses maakoguduses imeasju korda saatnud ja paistis olevat hea majandusvaistuga. Varahalduse tekkimisel andis olulise panuse selle praegune juht Mati Maanas.
Oli igasugu ideid ja siis kuulutas Berzin, et tal on ehk võimalus anda oma osa, et need teostuksid, ja lõi Eesti Luterliku Kiriku Toetusfondi. Nime pannes ei küsinud ta nõu ja üks E jäi nimest puudu. «Usun, et rõõmusõnumeid tõi see fond mitmetele,» ütleb Tammsalu.
Berzin kutsus fondi juhatama  Jaan Tammsalu, nõukogu liikmeteks Rivo Noorkõivu, Tarmo Looduse ja Raivo Linnase. Kommentaariks ütleb vaimulik, et ei teadnud, kust fondi juhtimiseks aja võtab, aga nähes, kui palju aega ja raha ohverdas sõber, oli võimatu keelduda. Heategevuseks antud ligi kolm miljonit krooni oli ühe inimese kohta väga palju.

Et kirikutes oleks valgust
Igatsusest, et kui külad tühjenevad, põleks igas kirikus küünal ja läheduses elaks vaimulik, andis fond aastatel 2006–2010 kaheksale vaimulikule kohaleminekutoetust. Vastordineeritul võib olla valmisolek minna külakirikusse teenistusi pidama, toimetama aastas paar matust ja ristimist, aga kui tal pole autot, võib-olla mööblitükkigi, siis ladina ja kreeka keele oskusega seda ei korva.
Nii otsustati õpetajaid toetada 30 000 ja diakoneid 15 000 krooniga. Tingimus oli, et vaimulik peab paigale jääma viieks aastaks või peab toetussumma tagasi maksma. Need taotlejad, kes juba kohapeal elasid, aga tahtisid elutingimusi parandada, ei vastanud statuudi nõuetele ja toetust ei saanud.
Veel praegu teenivad Joel Siim Harju-Madisel, Mikk Leedjärv Viimsis ja Mehis Pupart Tormas. Tõtt-öelda pole kunagi uuritud, kas ülejäänud viis toetusesaajat ikka teenisid kogudust vajalikud viis aastat. «Nad kindlasti tegid tublit tööd,» rehmab Tammsalu käega.
Kui kedagi huvitab, miks kõigile toetust ei antud või miks üht- või teistmoodi ei otsustatud, siis on vastus lihtne. Sellised olid selle fondi nõukogu kehtestatud tingimused.

Märgata kaasteelisi
Laialdast tähelepanu pälvis fondi tegevusest aasta vaimuliku valimine, millele lisandus ka aasta juhatuseesimehe valimine. Kümne aasta jooksul valiti 20 aasta vaimulikku ja kümme aasta juhatuseesimeest. Austava nimetusega kaasnes preemia, et see võimaldaks reisida nädalaks Iisraeli, Jeesuse sünnimaale.
Tiitel koos preemiaga otsustati üle anda vaimulike ja juhatuseesimeeste konverentsidel. Esialgu langetasid esildiste alusel otsuse fondi nõukogu liikmed, edaspidi anti see konverentside pädevusse. Aastate jooksul esitati austavale tiitlile kokku ligi 60 kandidaati.
«Mõte oli esile tõsta selliseid vaimulikke ja juhatuseesimehi, kes on paari viimase aasta jooksul teinud väikese raha ja liikmete arvuga imet seal, kus teised seda võimatuks pidasid. Olgu Rakveres või Pilistveres, kus üks või teine õpetaja või juhatuse esimees on teiste abiga silma paistnud,» selgitab Tammsalu. Aeg-ajalt on esitatud ka inimesi, kes vääriksid elutööpreemiat, kuid peamiselt on valituks osutunud need, kes on fondi statuudile vastanud.
Tammsalu usub, et esitatutele oli suur asi, et nende kandidatuuri ülesseadmisega neid tunnustati. Ja loodab, et esildiste ja aasta isikutest kirjutatud artiklite lugemine on andnud paljudele teistele häid ideid ja julgust õigeid asju algatada.
2011 valiti aasta vaimulikeks Joel Luhamets ja Jaan Tammsalu. Viimane ütleb, et see on tema jaoks piinlik lugu. Juba aasta varem korjati tema toetuseks allkirju ja ta oli sellele kategooriliselt vastu. Ent järgmisel aastal juhtus see jälle. Siis öelnud Toomas Paul talle karmilt, et kui teised tahavad sind esile tõsta, siis pole sinul õigust seda keelata. Statuut ei keelanud ka. Teisel katsel viis praostkonna vaimulike visadus sihile.
Oli kokkusattumus, et valituks osutusid õpilane ja õpetaja, Tammsalu ning tema ristinud ja leeritanud Joel Luhamets. Alati teisi esile tõstnud Tammsalu ütleb: «Nüüd tean, mis tunne on, kui äkitselt su nimi öeldakse,  kui sind on märgatud.»
Fondi juht ei jäta puudutamata ka valusamat poolt: on olnud nurinat, et kirikus peaksid kõik olema murust madalamad ja mingit konkurssi pole mõtet korraldada. Piiblist leiab hulganisti neid kirjakohti, kus Jeesus kutsub inimesi olema ustavad sulased, ja selle täitmine on enesestmõistetav, aga samas tõstab ta esile ühe lesknaise. «Jumal ju märkab inimesi ja tõstab neid esile. Kirikus kipub aga vahel maad võtma võltsalandlikkus,» on Tammsalu otsekohene.

Kapist välja
Märkimata ei saa jätta kümmet toetatud projekti, millest loodeti kogudustele tõusvat vaimset ja materiaalset tulu. Välja valiti need, millega kogudus kaasas kohalikku kogukonda. Puhjas näiteks tehti koostööd muusikakooliga, Märjamaal kohaliku kooliga. Lisaks sidususe suurenemisele kasvasid projektidest välja trükitud postkaardid. Neid võiks nimetada kirik-kapist-välja-projektideks. Toetati ka Soome eeskujul käivitatud isade-poegade laagrit. Anti kogudustele väikese protsendiga laenu suurteks projektideks, kus oli vaja omaosalust. Vastupidiselt pangale toetusfond tagatist ei küsinud. Nii sai teoks mõnigi suur ettevõtmine – suured remondid kirikutes ja pastoraatides. Toetusfondi idee oli ka mainitud juhatuseesimeeste konverents, milleks anti kahel korral raha. Sümboolset väärtust kannavad abiellujatele kingitud 750 laulatuspiiblit. Tammsalu tõdes, et fond tegi, mis suutis.
Realiseerimata jäi üks idee, uue eksegeetikakogumiku väljaandmine, millest oleks jutlust kirjutades abi. Kokkulepe oli Toomas Pauliga peaaegu olemas, ent kirjakohtade valimine jäi venima ja mõte teostamata.

Rõõm tehtust
Kõik fondiga seotud inimesed on teinud aastaid hulganisti vabatahtlikku tööd. «See on olnud vahva kamp, kes on fondi asju ajanud,» ütleb Tammsalu.
Kuigi fondi tegevus on sisuliselt lõppenud ja ees seisab likvideerimine, ei lõpe veel kirikule pakutav abi. Konsistooriumile on tehtud ettepanek premeerida järgmisel viiel aastal iga aasta üht vaimulikku ja üht juhatuseesimeest ning veel kahte inimest, kui konsistoorium lisab omalt poolt sama suure summa, kui fond üle kannab. Kirikuvalitsuse pärusmaa on ettepanek vastu võtta või tagasi lükata, samuti välja mõelda, mis on need kaks töövaldkonda, kust kandidaadid välja sõelutakse.
Rita Puidet

Toetusfond on toetanud
Aasta vaimulikud: Eenok Haamer, Ants Leedjärv, Patrik Göransson, Jüri Vallsalu, Mihkel Kukk, Ove Sander, Aare Kimmel, Teet Hanschmidt, Joel Luhamets, Jaan Tammsalu, Annika Laats, Hermann Kalmus, Urmas Viilma, Lea Jants, Ants Tooming, Tauno Toompuu, Urmas Nagel, Marek Roots, Rene Reinsoo ja Marko Tiitus.
Aasta juhatuseesimehed: Kalev Laanesaar, Agu Kaljuste, Tiina Võsu, Kunnar Keres, Tõnu Veldre, Karli Lambot, Karl Mäesepp, Arvo Rodi, Anne Ferschel.
Kohaleminekutoetust on saanud 8 vaimulikku, toetatud on 10 projekti. Kingitud on 750 laulatuspiiblit. Fondi on rahastanud umbes 160 000 euroga Aivar Berzin, aidanud on Urmas Karileet, Tallinna Jaani kogudus ja fondi nõukogu liikmed.

Aivar Berzin: Toetusfond on olnud üks minu edukamaid sotsiaalseid projekte, sest selle mõju on olnud märkimisväärne. Majandusnõukogu liikmeks saades oli minu seisukoht, et katuste parandamiseks ma raha ei anna, sest kiriku kinnisvara peab hakkama tulu tootma. Kirikus olid inimesed, kes mõtlesid minuga sarnaselt ja tänu meeskonnale läks kõik kuidagi lihtsalt.
Olen saanud olla huvitavas seltskonnas ja see on mind rikastanud. Olen tagasi saanud rohkem kui andnud.