Mitte kursis olemine

Üks sõber saatis tuhkapäeva paiku Facebooki teate umbes sellise sisuga, et ma nüüd hakkan Facebookist paastuma ja mõnda aega endast elumärki ei anna; ärge muretsege, sõbrad, ma pole kuskile kadunud, teen omi asju, kuid paastuajal mind siin ei ole. See teade meeldis ja hakkas silma kogu selle uudisvoo hulgas, mis seal jookseb.
Ei tea, mis mul viga on, aga mind ei huvita uudised. Ausalt. Seda on nii väsitavalt ja stressiajavalt palju. Kõike sa nagunii ei jõua jälgida. Ja kui pisut järele mõelda, siis millal ma nägin kõigi nende uudisvoogude sees mõnd tõesti head uudist? Ei mäleta. Enamasti on uudised halvad. Halvad või siis jätavad ükskõikseks.
Miks ma pean seda kõike teadma? Kindlasti see just stressi tekitab. Jah, küllap on neid, kellel hommikune ajaleht kuulub hommikurituaali juurde ja näiteks «Aktuaalne kaamera» käib vastavalt õhtuse rituaali juurde, ja ta vaatab seda juba selle pärast. Kuid võib-olla on ka neid, kes uudistest lausa sõltuvusse on jäänud. Arvutis on esimene asi avada uudisteportaal, see on nii lihtne, ning toita ennast tusatuju, nördimuse ja murega.
Näib, et uudistega kursis olemine on kuidagi kahetine ja meenutab tõesti mingit sõltuvust. Ühest küljest vajatakse uudiseid (nad võivad ju meid kõiki õhku lasta ja meie saame sellest ehk alles paari päeva pärast teada!), samas justkui püütakse uudiste eest peituda ka. Kui kuskil töökohas raadio taustaks mängib ja sealt hakkab tulema uudistesaade, siis palutakse valjemaks keerata uudiste lõpus, kui algab ilmateade.
Jääb mulje, et seni püütakse end ebateadlikult säästa. Parem mitte kuulda. Aga vaat ilmateade – see on ainsana oluline uudis. Kuid pigem kõik see, mis tuleb arvukatest meediakanalitest, sulab kokku üheks müraks. Ning seda on niigi kole palju meie ümber. Ja meie sees.
Kui küsida, kuidas peaks paastuma, siis ühe vastusena pakun, et see oleks mitte kursis olemine. Ma ei pea maailma asjadest teadma, kõigega kursis olema, ma pole selleks kohustatud. Siis ehk jääb aega enda jaoks ja tõesti oluliste asjade jaoks oma elus. Siis võib need olulised asjad alles avastada. Võib avastada, kui hea on mitte muretseda kogu maailma pärast. Ja võib avastada vaikuse.
Vahest on tänapäeva inimesel raske vaikust taluda, sest seal ta ehk (esimest korda!) kohtab ennast. Ja ta pole sellega harjunud. Võib-olla on meil raske ja hirmus iseendaga üksi jääda, sest meie vaim on olnud kogu aeg väga hõivatud. Üle koormatud.
Ega paastumine peagi ju kerge olema, sest selleks tuleb ikka millestki loobuda. Võiks loobuda mürast ja püüda tasapisi hinnata vaikust. See pole põgenemine «päriselu» eest, vaid selle ruumi tekitamine, kus Jumal ja inimene võiksid kokku saada ning seeläbi lasta Temal end parandada ja üles ehitada.
Kristlastena teame ju, et «päriselu» pole tegelikult päris. Seda kõike on alati olnud, sellel on tänapäeval lihtsalt vägevamaid vahendeid päriselu illusiooni tekitamiseks ja süvendamiseks. Ja kui muretseda maailma pärast … selle pärast on juba muretsetud. Mitte kursis olemise paast võiks tähendada lõpuks usalduse kasvamist Tema vastu, kelle kontrolli all on siiski kõik. Või äkki me seda enam ei usu? Ja püüame Talle meelde tuletada, mis Tal kogemata kahe silma vahele on jäänud või kuidas Ta maailma juhtima peab?
Vaikuses muutub kõik elusamaks ja tõelisemaks ning tekib «ärgas mitteteadmine». Siis kohtab inimene tõeliselt ligimest enda kõrval. Kohtab Jumalat ja iseennast.

 

 

 

 

Meelis-Lauri Erikson,
Kadrina koguduse õpetaja