Ei ole õpilane ülem oma õpetajast

Ja Jeesus jüngritega tuli paika, mille nimi on Ketsemani. Ja Jeesus ütles oma jüngritele: «Istuge siin, seni kui ma olen palvetanud!» Ja ta võttis enesega Peetruse ja Jaakobuse ja Johannese ning muutus kurvaks ja tundis ahastust. Ja Jeesus ütles neile: «Mu hing on väga kurb surmani. Jääge siia ja valvake!» Ja ta läks pisut eemale, langes maa peale ja palvetas, et kui on võimalik, see tund läheks temast mööda. Ja ta ütles: «Abba, Isa! Sinul on kõik võimalik! Vii see karikas minust mööda! Kuid ärgu sündigu see, mida mina tahan, vaid see, mida sina tahad!» Ja ta tuli ja leidis jüngrid magamas ning ütles Peetrusele: «Kas sa magad, Siimon? Kas sa ei jaksa ühtainustki tundi valvata? Valvake ja palvetage, et te ei satuks kiusatusse! Vaim on küll valmis, aga liha on nõder.» Ja ta läks taas ära ja palvetas, lausudes need sõnad. Ja kui Jeesus tuli tagasi, leidis ta jüngrid taas magamas, sest nende silmad olid rasked unest ja nad ei teadnud, mida talle vastata. Ja ta tuli kolmandat korda ja ütles neile: «Teie muudkui magate ja puhkate! Küllalt! Tund on tulnud, vaata, Inimese Poeg antakse patuste kätte! Tõuske üles, läki! Ennäe, mu äraandja on lähedal!» (Mk 14:32–42)

Olen kogenud, et üks kord aastas tahab ristiinimene sellest ajast ja tunnist, kuhu ta on astunud, mööda vaadata, hoopis üle hüpata või mujale minna. Sellest ajast objektiivselt mööda minna ei saa, ent subjektiivselt saab küll selles mitte osaleda. Eks me peame ise mõtlema, millest siis ilma jääme. See aeg on kannatamisaeg.
Olen neli korda tulnud rühmakesi paika nimega Ketsemani ja ikkagi nõutuks jäänud, sest kuidagi ei õnnestu püüda mõista selle koha päris tähendust. Võib küll kõnelda kohamälust, aga see koht ei ava oma tähendust külastajale. Võib-olla avab paik oma loomuse sellele, kes oskab päriselt palvetada, kohe päris päriselt.
Ehk saab saladusest osa see, kes ei vaata ringi ega aja oma mõtetes jälgi nagu siit midagi leida püüdes. Sest silmaga näha on küll tosinat raudaiaga kaitstud igivana õlipuud, kuid mitte vanadelt kristlikelt maalidelt tuttavat sünget metsasalu, kus tõrvalontidega salkkond Jeesusele läheneb ja enesele teadmata oma ajaloolist rolli täidab.
Draama ise on ammu toimunud, juhtunut jutustas edasi traditsioon ja kirja pandi see, kuidas sündmustest aru saadi. Meie aga tahame selle suure saladuse oma elust argipäevasel viisil kõrvale lükata. Tunnistame ausalt, et Jeesuse kannatamine on liig isegi õpilasele ja pahandus tema jüngrile. Meie oleme muiste Ketsemani aias maganud jüngrite mitmekümnes järelpõlvkond ja meie magamise üks vorm on eirata Jeesuse kannatamise peale mõtlemist. Niisugused me olemegi.

Markus teadis rääkida, kuidas õpilased oma õpetajaga Ketsemani ehk õlipressi aeda tulid ja neid kästi õpetaja palve ajaks ootele jääda. Kolm Jeesuse kirgastamist näinud jüngrit – Peetrus, Jaakobus ja Johannes – said natuke kaugemale oma õpetajaga kaasa minna.
Just neid silmas pidades kõneleb Markus uinumisest, valvsuse hägustumisest, Jee­suse kannatusajast välja libisemisest. Eks ole see meile tuttav viis toimida nii, et see tund meist mööda läheks. Sest see tund meenutab meile, mida me iseenesest väärt oleme või väärt ei ole. Mida me nagu suudame või ei suuda.
Aeg on täis saanud ja Jumala riik on lähedal. Parandage meelt ja uskuge evangeeliumisse (Mk 1:15). Nüüd oli aeg veel kord täis saanud ja Jumala kuningriigi puudutus oli teistsugusel viisil ligi tulnud kui alguses. Markuse 1:15 juurest viis tee Mk 14:35 juurde, kus Jeesus ütles, et kui on võimalik, mingu see tund temast mööda. Inimene Jeesus oli astunud sellesse tundi, milles ta oli üksi ja pöördus üksnes Isa poole.
Palumine on kuulekas olemine. Kuulekus ei ole oma mõtlemise ja tahte puudumine. Näib, et kuulekus on teadlik iseendast loobumine Isa tahte kasuks. Seda teatab meile Markus. Kuidas võiksime seda mõista, kui parimadki meie eelkäijate seast magasid? Pole meil vaja pidulikult rääkida osasaamisest kirikuaasta neljakümne päeva mõttest. Küsime pigem, kas me jaksaksime kasvõi ühe tunni koos Jeesusega valvata.

Eksegeet Raymond E. Brown veenis mind selles, et Heebrea kirja kirjutaja on tundnud Markuse evangeeliumi traditsioonist sõltumatut Ketsemani aia kannatuslugu. Kirjast loeme, et oma maise elu päevil ohverdas Jeesus palumisi ja anumisi suure hüüdmise ja pisaratega selle poole, kes teda võis päästa surmast, ja teda võeti kuulda tema allaheitlikkuse tõttu.
Ja olles küll Poeg, õppis ta kuulekust selle läbi, mida ta kannatas (Hb 5:7–8). Praegu on küsimus meie kuulekuses, armust õigeks saanute kuulekuses, sest arm ei tee tühjaks kuulekuse vajadust. Niisuguse kuulekuse vajadust, mis kärbiks meie kui magajate ja kõrvalteede otsijate usuuhkust.
Jeesus palus: vii see karikas minust mööda! Jüngrite mälus võis esmalt meenuda traditsioonilise paasasöömaaja kolmas karikas, mis oli õnnistuse karikas. Mõne tunni eest õppisid jüngrid tundma uut karikat, paljude eest ära valatud Jeesuse lepingu vere karikat (Mk 14:24). Sellest karikast osasaamise järel olid nad laulnud kiituselaulu ja läinud välja Õlimäele.
Meie jumalateenistused taaselustavad neid mälestusi ning altarile lähenedes näime otsekui jälle ja jälle astuvat sellesse tundi. Ent peatugem ja mõelgem, missugusesse neist tundidest me nagu astume. Sest tund on tulnud ja Inimese Poeg antakse patuste kätte (Mk 14:41). Kas me ikka astume sellesse tundi ja kas me oleme selle tunni osanikud, Inimese Poja äraandmise tummad tunnistajad?

Aeg on täis saanud ja Jumala kuningriik on lähedal. Parandage meelt ja uskuge evangeeliumisse (Mk 1:15). Uskuge sellesse evangeeliumisse, mis tunnistab niisugusest karikast, mille saladus on selles, et see on «kaks ühes» karikas! Muistsete paasade õnnistuse karikast saab Ketsemani aias kannatuse karikas (Mk 14:36)!
Evangeelium aga lisab midagi uut ja kannatuse karikas saab taas õnnistuse karikaks, selleks, millest Jeesus joob lõplikult teoks saanud Jumala kuningriigis (Mk 14:25). Seal ja siis, kui on möödas kõik tunnid, millesse Jeesus on astunud.
Siis kutsutakse ka meid välja Ketsemani aiast, sest on saabunud nädala esimese päeva väga varajane tund (Mk 16:1jj). Uus tund, valvajate hommikutund. Jah, õpilased ei ole ülemad oma õpetajast, aga rõõmusõnum teatab, et õpilased on kutsutud olema seal, kus on nende üles äratatud ja ülendatud õpetaja. Mitte enam Galileas (Mk 16:7), vaid Jumala kuningriigis (Mk 16:19).
Randar Tasmuth