Kasutamata talentidest

Hiljuti rääkis Iirimaal elanud tuttav, kuidas pärast 2004. aastal toimunud Euroopa Liidu n-ö suurt laienemisringi saabus Iirimaale hulganisti inimesi Poolast, kes lisaks Iirimaal töötamisele ja elamisele ka sealsed katoliku kirikuga seotud skandaalide tõttu tühjaks jäänud pühakojad täitsid.
Emeriitõpetaja Peep Audova meenutab kogumikus «Usk vabadusse» (2011), kuidas 1970. aastate alguses said paljud etnilised sakslased võimaluse asuda teistest Nõukogude Liidu piirkondadest okupeeritud Eestisse. Nad olid siin hinnatud töötegijad, hoidsid omavahel kokku ning väga paljud nendest olid usklikud: oli baptiste, luterlasi, katoliiklasi ja isegi mennoniite.
Aastaid tagasi pidasin aeg-ajalt Helsingis Alppila kirikus jumalateenistusi sealsetele eestlastele. Olin mõnevõrra üllatunud, avastades, et kena hulgake kirikulistest oli ingeri taustaga – inimesed, kes olid vaimuliku kodu leidnud mitte Soome ja soomekeelsete, vaid eestikeelse koguduse juures.
Küllap on iga kirikuline märganud, et meie kogudused muutuvad üha paljurahvuselisemaks. Tean mitmeid võõrsil elavaid koguduseliikmeid, kelle puhkuse juurde Eestis kuulub alati ka kodukirikus jumalateenistustel osalemine. Nendega koos on ka enamasti välismaalastest abikaasad ning mitmekeelsed ja mitmekultuurilised lapsed. Sageli on ka ristitavad või laulatatavad eri rahvusest.
Ehkki luterlust seostatakse tänapäeva Eestis ennekõike eestlastega, on ka meie kirikutes märgata aina enam teiste rahvuste esindajaid. Meie sisemisjoni tegevus on üha mitmekeelsem ning üsna paljudes kohtades toimuvad jumalateenistused mitmes keeles. See on kõnekas näide globaalsest kristlusest, millel on kahtlemata meie kirikuelu rikastav mõju. On ju ristikirik oma olemuselt üleilmne, rahvus-, riigipiiri-, keelte- ja kultuuriruumiülene kogukond.
Rõõmustav on, et kirikulisi tuleb väljastpoolt juurde. Samas on meie koguduste nimekirjades väga suur hulk neid inimesi, kes on kunagi ristitud ja konfirmeeritud, kuid kellel kogudusega mingil põhjusel praegu tegemist ei ole. See on suur, ent kahjuks sageli kasutamata potentsiaal.
Kipume koguduses sageli vaatama enda ümber olevatele inimestele ja võime märgata, kuidas ühed ja samad inimesed osalevad aktiivselt mitmetes tegevusvaldkondades ning tihti ka väsivad, sest vabatahtlikke «kohustusi» on liiga palju. Samal ajal oleme võib-olla unustanud need, kes meil on samuti olemas, ent kogudusega passiivses suhtes, kui üldse mingisuguses suhtes.
Evangelist Matteuselt võrdpilti laenates on meil rohkesti kasutamata talente. Püha Laurentsius on läinud ajalukku mh sellega, et viis keisri ette oma suurima olemasoleva vara − inimesed. Ka meie päevil pole kiriku suurim vara ja ühtaegu ressurss mitte (kinnis)vara või ühiskondlik positsioon, vaid inimesed.
Tähistame tänavu taasiseseisvunud Eesti Vabariigi 25. aastapäeva. 1991. aasta oli ka luterliku kiriku jaoks mitmes mõttes murranguline. Ent juba mõned aastad enne taasiseseisvumist hakkas ootamatu kiirusega kasvama inimeste huvi oma rahvuse, juurte, kultuuri ja ka kiriku vastu.
Usulise elavnemise protsess algas märksa varem kui poliitiline sula ja laulev revolutsioon, olles mitte ainult nende tagajärg, vaid ka eeldus, on tõdenud ühes artiklis emeriitpeapiiskop Andres Põder. Usuvabadus kui üks demokraatliku ühiskonna põhivabadus muutus samaväärseks teiste õiguste ja vabadustega. Rahvusliku taasärkamise ning Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise kaudu aitas ka rahvas luterlikul kirikul pärast pikki aastaid ühiskonna äärealadelt liikuda taas ühiskondlike sündmuste keskmesse ja kirikud täitusid rahvaga.
Neid aastaid meenutavad isiklikes ja koguduste fotoalbumites hetkejäädvustused arvukatest ristimistest, suurtest leerirühmadest ning paljude lippude, mälestusmärkide ja -tahvlite ning hoonete pühitsemisest. Impulss murranguks tuli taas mitte niivõrd kiriku seest, kuivõrd väljastpoolt.
Hiljuti hakkasime Haapsalu koguduses tegema ettevalmistusi 1991. aastal leeriõnnistuse saanud leerirühmade kokkutulekuks. Konfirmeeritute nimekirju üle vaadates ja andmeid kaasajastades avastasime, kui palju on ainuüksi ühe aasta jooksul konfirmeeritute hulgas neid, keda me kahjuks väga sageli kirikus või kiriklikel üritustel ei kohta.
Nendega kontakti taasloomiseks ning suhete värskendamiseks kogudusest kaugele jäänud liikmetega pakub nii käesolev kui ka järgnevad (juubeli)aastad ja sündmused sobilikke võimalusi. See on hea võimalus oma talendid kokku koguda ja seeläbi koguduste ellu vajalikku seesmist uuenemist ja värskust tuua. Ecclesia semper reformanda est!

 

 

 

 
 

Kristel Engman,
Eesti Kiriku kolumnist