Rootsi praostkond soovib saada osaks kodumaa kirikust

E.E.L.K. Rootsi praostkonna sinod otsustas alustada läbirääkimisi EELKga liitumisküsimuses, et alluda autonoomse praostkonnana Eesti peapiiskopile.

Sinod toimus 14. ja 15. aprillil Norrköpingis. Juhataja oli assessor praost Ingo Tiit Jaagu ja abijuhataja Norrköpingi koguduse esimees Ivar Wirén. Kohal olid kõigi koguduste esindajad ning abipraost Heiner Erendi, õpetaja Jaak Reesalu, assessorid Jaak Vilval ja dr Tõnis Nõmmik.

Räägiti tulevikust

Sinodi peateemaks oli praostkonna tulevik, teisisõnu peeti läbirääkimisi kodumaa kirikuga ühinemise üle. Miks just nüüd? Praost Ingo Tiit Jaagu on öelnud, et inimesed on väsinud ootamast, millal saab teoks kahe kiriku tervikuna ühinemine, ja kardetakse, et see võtab väga kaua aega.

Nüüd, seoses peapiiskop Udo Petersoo lahkumisega, on tekkinud sobiv aeg alustada ühinemisprotsessi. Praosti sõnul on tal üha raskem selgitada, miks aastaid pärast Eesti taasiseseisvumist on sõja tõttu kaheks jagunenud kirik ikka veel ühendamata.

Ühinemise probleemid

Assessor Nõmmik, kes on aastaid Eestis elanud, sai kirikute ühinemisest rääkida kahest vaatevinklist – nii kodumaa kui ka Välis-Eesti poolelt. Olles ise kindlalt kirikute ühinemise poolt, ütles ta, et see ei saa kerge olema.

Kirikute ühinemist ei näe ette EELK põhikiri ja ühel kirikul ei tohiks olla kahte peapiiskoppi. EELK kirikukogul peavad olema kõik praostkonnad esindatud nelja delegaadiga. E.E.L.K.-l on seitse praostkonda, mis tähendaks lisaks 28 delegaati. Praktikas võib juhtuda nii, et kirikukogu ei saa delegaatide puudumise tõttu lihtsalt kvoorumit kokku.

Nõmmik märkis, et muret teeb ka õpetajate leidmine, kuigi juba praegu teenivad mitut Välis-Eesti kogudust kodumaa vaimulikud. Majanduslikult on Rootsi praostkond ühinemise järel võimeline ise toime tulema, oli Nõmmik veendunud ja lõpetas optimistlikult, et tegelikult on igale probleemile võimalik lahendus leida.

Viis kogudust ühinemise poolt

Praostkonnas on seitse kogudust: Stockholmi, Norrköpingi, Uppsala, Eskilstuna, Värmlandi, Lõuna-Rootsi ning Göteborgi ja Lääne-Rootsi, kus hingekirjas on kokku ligi 1800 inimest. Viiele oli asi põhimõtteliselt selge ja nende esindajatel oli oma koguduse mandaat hääletada ühinemise poolt. Kahel, Lõuna-Rootsi ning Göteborgi ja Lääne-Rootsi kogudusel, ei olnud asi veel otsustatud. Nemad oleksid soovinud lisaaega, et kaaluda ühinemise poolt- või vastuargumente.

Mitmel korral küsiti, kas see, et Eesti on iseseisev, ei olegi midagi muutnud, ning mis kasu on Rootsi praostkonnal sellest, et kirikuvalitsus on Torontos. Samuti tunti huvi, mille poolest on kasulik Eestiga liituda. Norrköpingi koguduse esimees Ivar Wirén ütles, et tema koguduses pooldavad kõik ühinemist Eesti kirikuga ja peavad normaalseks, et tulevikus juhib ühinenud kirikut üks peapiiskop. Ka Stockholmi, Uppsala, Värmlandi ja Eskilstuna kogudus tahavad tulevikus olla osa kodumaa kirikust.

Õige aeg otsustamiseks

«Kui me praegu midagi ei otsusta, siis viie aasta pärast oleme ikka samal kohal,» oli praost Jaagu kindel. «Praegu on meil veel otsustamise võimet.» Ta lisas, et EELKga ühinemine on põhimõtteline küsimus. Tavaliselt kuuluvad välismaal elavad inimesed oma kodumaa kiriku juurde. Ka Rootsil on oma väliskogudused, kuid need on Rootsi kiriku üks osa.

Pärast arupidamist pandi hääletusele ettepanek alustada liitumisläbirääkimisi Eesti Evangeelse Luterliku Kirikuga, et alluda autonoomse praostkonnana Eesti peapiiskopile. Salajasel hääletusel oli ettepaneku poolt 17 delegaadist 16 ja vastu 1. Praost Ingo Tiit Jaagu ütles, et Rootsi praostkond tahab olla mootor, mis paneb kirikute ühinemisprotsessi käima.

Tiiu Pikkur