Õnnis on inimene, kes leiab tarkuse, ja inimene, kes jõuab arusaamisele*

Kui keegi oleks minu käest 2011. aasta alguses küsinud, millega ma tegelen viie aasta pärast, oleks ma kindlasti käsi laiutanud ja tõdenud, et ei tea, mis plaanid Jumalal minuga selleks ajaks on. Taevaisa plaanid saabusid juba tunduvalt varem – sama aasta 1. septembril taasavati Tallinna Toomkool. Viis aastat on möödunud nagu lennates ning esimese koolipäevaga võrreldes on meie õpilaste arv kuuekordistunud.
Kooliperega on liitunud kümned pered ning palju õpetajaid. Toomkooli toonud tee on olnud pisut erinev, aga kohale jõudes tõdetakse enamasti, et seda just otsitigi: väikest, kodust, väärtuspõhist. Enamasti on pered ja õpetajad valmis panustama nii nõu kui jõuga, et meie kool muutuks veelgi tugevamaks nii haridustaseme kui vaimsuse poolest.
Kindlasti on neidki, kes on tõdenud, et uue kooli rajamine või vana taasavamine on oodatust raskem. Igatahes põnev ja väljakutseid pakkuv on see aeg kohe kindlasti olnud. Toomkool ei ole kaugeltki valmis ja kas nii saabki ühe pidevalt areneva ja kasvava kogukonnakooli kohta öelda.
Eelmisel nädalavahetusel, kui viibisin Uppsalas, tuli mul nii mõnelgi korral oma vestluskaaslastele tutvustada Eesti haridussüsteemi ning erinevusi kristliku ja mittekristliku kooli vahel.
Viie aasta jooksul on toomkooli külastanud mitmete meie kiriku sõpruskoguduste delegatsioonid. Ning ka siis on kerkinud küsimus, mis teeb ühe kooli n-ö kristlikuks (või konfessionaalseks või kiriklikuks – võimalusi, kuidas nimetada, on mitmeid).
Olen ikka vastanud, et kui vaadata meie ajaloos tagasi Eesti Vabariigi algusaastatesse ja mõelda tolle aja külas tegutsenud kooli peale, siis päris palju on seal seda, mida võime praegu ühes kristlikus erakoolis leida. Hommikupalvused, kooliaasta ja kirikukalendri kooskõla, söögipalved, koolivaimulik – need olid tollal haridussüsteemi tavapärane osa, mida eraldi ei rõhutatud.
Õnneks kõike seda saame ka praeguses toomkoolis rakendada. Olen absoluutselt seda meelt, et olenemata omandivormist on meie väikese riigi kõik koolid ja seal antav haridus väga head, kuid viisid, kuidas see lasteni jõuab, on siiski erinevad ja kindlasti on kristlikel koolidel siin oma roll.
Mitmesugused küsitlused ja uurimused mõõdavad meie õpilaste taset: nutikust, rahulolu, hakkama saamist, sallivust teiste suhtes jne. Eesti õpilasi peetakse väga nutikateks, samas mitte väga õnnelikeks. Kas selle põhjuseks on liiga suur kodutööde maht või ühiskonna surve olla andekas ja tubli? Usun põhjuseks olevat hoopis selle, et ei osata köstri antud soovitust «Sina pead oma hinge eest hoolt kandma!» ellu viia.
Kõigi nende viie aasta jooksul olen jaganud seisukohta, et andekaks ja nutikaks saab vaid see, kellel on olnud võimalus oma hinge eest hoolitseda. Vähe on kasu õpetajast, kellel on aastatepikkune õpetamispraktika, aga südames kibedus. Vähe on kasu vanemaist, kes on valmis kõrgemat õppemaksu maksma, aga teevad seda vaid hüvede nõudmiseks.
Tänu taevaisale, et meie koolis on suure südamega õpetajaid ja lastevanemaid, kes soovivad, et meie lapsed oleksid õnnelikud. Kui jõuame arusaamisele, et hästi korraldatud koolihariduse kaudu on võimalik jõuda Kristusele lähemale, leiame ka tarkuse

* Õpetussõnad 3:13.

 

 

 

 
 

Egle Viilma,
Tallinna Toomkooli direktor