Oikumeeni äärel

Viiekümnendate keskel ilmuma hakanud sari «Seiklusjutte maalt ja merelt» osutus äärmiselt populaarseks. Selle esikväljaanne kandis tähendusrikast pealkirja «Oikumeeni äärel». Inimestele, kelle silmapiir järjest enam ahenes, avanes raamatute kaudu võimalus osa saada kogu tuntud maailmast, kiigata isegi üle selle serva. Paljuski oli see asendustegevus. Olime kolgas, kus meie huvi ja initsiatiiv võsastus.
Jõudes hiljuti ordinatsiooni 40. aastapäevani (19. september – toim.), mõtlesin, mis on selle aja suurim muutus. Küllap asjaolu, et võime minna kasvõi ilma otsa, ise sündmustes osaleda ja neid mõjutada. Maailmast on saanud minu kihelkond, nagu kirjutas Wesley. See on suur eesõigus. Kas oleme selleks valmis? Kas orienteerume uutes väljakutsetes ja tuleme nendega toime? Üleilmsete kriiside keskel ilmneb taas religiooni oluline roll. Seda nii konfliktide võimaliku allikana kui probleemide lahendajana, lepituse ja rahu tööriistana.
Kristlastena on meil eeldused globaalsete teemadega tegelda. Kuulume ju usutunnistuse kohaselt ühte, pühasse, üleilmsesse kirikusse. Eriti selgelt saab see nähtavaks oikumeenilises liikumises – kirikutevahelise koostöö arendamises ning usulise ühisosa otsimises ja taasavastamises. Olles aastaid tegev Eesti Kirikute Nõukogus, ei saa ma üle imestusest, kuivõrd «üks süda ja üks hing» on selles osalevate erinevate kirikute esindajatel, kuigi need kirikud ulatuvad üle riigipiiride ja aastasadade. Maailma sündmused, mis meie usku puudutavad, tulevad lausa koju kätte. Äsja pidasime teema-aastat «Kaheksa sajandit Maarjamaad», meenutades aegu, mil Eestist sai kristliku maailma osa. Algamas on reformatsiooni 500. aastapäeva tähistamine: 9. oktoobril toimub Oleviste kirikus oikumeeniline avakontsert-palvus, 31. oktoobril leiab aset aga tõeline suursündmus – paavsti ja Luterliku Maailmaliidu juhtide ühine jumalateenistus Lundis, millest ka Eesti esindajad osa võtavad. Tähelepanuväärne on juubeliks valminud luterlaste-katoliiklaste ühisdokument «Konfliktist osaduseni».
Tänavu juunis toimus ka õigeusu kirikute aastatuhande suur­üritus – tuli kokku püha ja suur kirikukogu Kreetal, mille kulg ja tulemused on olulised teistelegi kirikutele ning millest metropoliit Stefanuse isikus võttis osa ka Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik. Meie kirikute kõiki rahvusvahelisi sidemeid on võimatu loetleda. Meenutan vaid, et peapiiskop Urmas Viilma kuulub Kirikute Maailmanõukogu keskkomiteesse. Oleme oikumeenia kaudu taas oikumene südames. Aga ääredki jäävad, sest meid ümbritsevad teised maailmavaated ja usundid, sealhulgas äärmuslikud.
Oikumeeniale lisaks vajame religioonidevahelist dialoogi. «Kaine usunditevaheline dialoog aitab tõhusalt kaasa vastastikuse usalduse, rahu ja lepituse saavutamisele. Usulise kogemuse õli peab kasutama haavade arstimiseks, mitte sõjatule süütamiseks,» öeldakse «Püha ja Suure Õigeusu Kirikukogu läkituses Õigeusu kirikurahvale ja kõigile hea tahtega inimestele». Selle nimel panustavad ka katoliku kirik ning protestantlikud kirikud. Oleme suutnud Eestiski kujundada sõbralikud suhted teiste uskkondadega.
Muidugi võib küsida, kas ei tähenda koostöö ja oikumeenia ennastpiiravat kompromissi, kõikidele konfessioonidele või religioonidele sobiva jumala otsimist ja nõnda tõelise Jumala reetmist? Kas ei päädi see sünkretismis või uue ideoloogia loomises? Käesoleval sajandil on ilmnenud kahtlemist oikumeenias ja selle pidamist sõjajärgse utoopia sünnitiseks. Sekularismi mõjud ja kirikute lahknevad arengud on sellele kaasa aidanud. Samas ei vabasta õigustatud ja korrigeeriv kriitika ülesandest, mis tuleneb usust endast.
Usk Kristusesse tähendab ühtaegu nii ligimesearmastust ja mõistmist kui ka ustavust ja usukindlust, tehes võimalikuks nende ühtsuse. Kristus tahab, et «kõik inimesed pääseksid ja tuleksid tõe tundmisele». Dialoogita on see võimatu. Küllap leidub teisitimõtlejate hulgas nii neid, kellest võivad saada meie vaenlased, kui ka neid, kellest võivad saada meie sõbrad. Paljuski sõltub tulemus meist endist. Metropoliit Stefanus on kirjutanud: «Soovides ühte kuuluda, õpivad kirikud niimoodi seda, et nende olemasolu eesmärk on inimene, või pigem inimese ümbermuutmine Pühas Vaimus. See on põhiline.» See on Kristuse kesksus, mis asetab meid keset maailma ja inimkonda ning saadab ka «ilmamaa äärteni» – et Jumala tahtmine sünniks maa peal nagu taevaski. Ajamärgid tuletavad seda meelde.

 

 

 

 

Andres Põder,
emeriitpeapiiskop