Kristlane peab end pidevalt reformima

Austatud peapiiskop Urmas Viilma, austatud ekstsellentsid, armsad vennad ja õed Kristuses! Ma olen teadlik, et minu juuresolek ja sõnavõtt täna õhtul ei ole enesestmõistetav ja võib isegi üllatada nii mõningaid Rooma-Katoliku Kiriku kui ka teiste kirikute liikmeid. Reformatsiooni meenutamisel oleks arusaadav, et mõned kristlased tunneksid kiusatust tähistada reformatsiooni juubeliaastat ja ignoreerida Rooma-Katoliku Kirikut. Ning ka vastupidi, on teisi kristlasi, katoliiklasi, kes võiksid tunda kiusatust lihtsalt ignoreerida reformatsiooni meenutamise aastat. Minevikuga arvestades oleks selliste kiusatuste olemasolu arusaadav. Kuid see ei oleks õige ning ei tooks head kristlusele ja Jumalariigile. Seetõttu olen mina täna õhtul siin.
Lugesin hiljuti Trento kirikukogu ajalugu, mida tavaliselt seostatakse vastureformatsiooniga, kuigi ta oleks esialgu pidanud olema seotud hoopis reformatsiooniga. Me teame, et reformatsiooni esimestel aastatel Martin Luther palus tungivalt kirikukogu kokkukutsumist kui võimalust koos arutada kiriku probleeme ja ühtsust, ning teame, et tolle ajastu paavstid liikusid ka kirikukogu kokkukutsumise suunas.
Kuid kirikukogu kokkukutsumine võttis aega 20 aastat Prantsusmaa ja Saksamaa riigivalitsejate rivaalitsemise pärast ja samal põhjusel kirikukogu kestis veel 20 aastat. Trento kirikukogu pidi olema luterlaste ja katoliiklaste lepitamise võimalus ning Kiriku ühtsuse uus algus, kuid kui kirikukogu toimus, ei saanud kirikukogu liikmed enam muud teha kui tunnistada Kiriku lõhenemist. Mõned on ütelnud, et kui Trento kirikukogu oleks aset leidnud 20 aastat varem, kui see tegelikult toimus, oleks Kiriku ja meie ajalugu olnud tänasest erinev.
Aga me ei pea rääkima mitte sellest, mis oleks võinud olla, vaid sellest, mis on praegu. Mulle tundub, et 500 aastat hiljem on meile antud võimalus tagasi tulla oma esivanemate esialgse soovi juurde, kes vaatamata erimeelsustele otsisid siiralt leppimist ja ühtsust, kuigi nende unistused ei täitunud.
Üksteise vastuvõtmine, küsimuste vennalikus vaimus arutamine peaks edaspidi alati olema kristlaste kui jumalalaste suhtlemisviis. Seetõttu on mul hea meel täna õhtul siiralt ja südamest õnnitleda kõiki neid kristlasi, kelle vaimne pärand tuleneb reformatsioonist, ja nende karjaseid ning neile soovida, et reformatsiooni juubeliaasta tooks neile hulgaliselt Jumala armu ja õnnistust.
Nagu peapiiskop Viilma meelde tuletas, on reformeeritud teoloog Karl Barth ütelnud: «Ecclesia semper reformanda» (kirik peab ennast pidevalt reformima). Me võime mõista neid sõnu väga erineval viisil, aga vähemalt on olemas üks lause, millega kõik kristlased on nõus. Lubage mul see sõnastada ladina keeles: «Christianus semper reformandus» (kristlane, iga kristlane, peab ennast pidevalt reformima).
Aidaku Jumal, et igaüks meist tunneks selle aasta jooksul sügavamini Kristuse kutset talle järgneda ja talle truu olla.

Philippe Jourdan,
roomakatoliku kiriku piiskop