Kaplanid õpivad üksteise kogemustest

Eestis oli kahenädalasel visiidil USA Marylandi Rahvuskaardi kaplan Christopher Otten, et tutvuda kaplaniteenistusega Eesti Kaitseliidus. Külalist võõrustas augustis Kaitseliidu peakaplaniga ülempreester Aleksander Sarapikuga Ameerika-visiidil käinud Põlva maleva kaplan Toomas Nigola.

Marylandi Rahvuskaarti seob Eesti Kaitseliiduga tihe koostöö, 1994. aastast on nad partnerid NATO kaudu. Selle aja jooksul on rahvuskaart aidanud koolitada sadu Eesti kaitseliitlasi ja kaitseväelasi. Koos on osaletud sõjalistel operatsioonidel Iraagis ja Afganistanis. Ka seekordse külaskäigu märksõnadeks on õppimine ja õpetamine, selgitavad kirikulehe toimetuses käinud Christopher Otten ja Toomas Nigola

Toeks võõras riigis
Kaitseväelaste vahetusprogrammi alusel on vastamisi külas käinud ka kaplanid, et õppida üksteiselt ja teha selgeks, kuidas üks või teine süsteem toimib. Et Eesti kaplanid oskaks siin viibivatele ameeriklastele pakkuda seda tuge, mida nad kaplanilt ootavad, ütleb Christopher Otten.
Et me mõistaks, kuidas nende kaplanid töötavad, ja oskaksime vajadusel õigesti reageerida, kui siin viibivatel liitlasvägede üksustel pole kaasas oma kaplanit. Ja vastupidi. Ning et mõlemad sõjaväelised üksused teevad koostööd mitmel pool maailmas, tuleb mõlemat süsteemi tunda. Siis on võimalik vajadusel üksteist toetada, olgu rahu- või sõjaolukorras. «Ühes kohas on mingi asi hästi läbi mõeldud, teises kohas teine. Soovime vastastikku üle võtta parimaid praktikaid,» selgitavad Toomas Nigola ja Christopher Otten.
Küsimusele, kas Kaitseliidu ja rahvuskaardi kaplani töös on erinevusi, saan vastuseks «jaa». Tuleneb see kahe organisatsiooni erinevusest: Marylandi Rahvuskaart on segu meie Kaitseliidust ja tegevväest. Ka rahvuskaartlased on vabatahtlikud, aga neil on rohkem kohustusi kui meie kaitseliitlastel, räägivad kirikulehe külalised.

Puududa ei saa
Kui Kaitseliitu kuulumine ja õppustel osalemine on vabatahtlik, siis rahvuskaarti kuulumine on seotud kohustustega. Vabatahtlik sõlmib mingiks perioodiks teenistuslepingu ja selle kehtivuse ajal on lepingu sõlminu kohustatud kaks päeva kuus osalema õppustel.
Kui ta sõjalisele missioonile kutsutakse, ei saa ta öelda, et ei ole aega. Puudumiseks peab olema mõjuv põhjus. Õppustel osalemine on palgaline ja rahvuskaardi kaplan on täiskohaga palgalisel tööl. Põhikohaga ta kogudust ei teeni, kuid on mõne koguduse juures abipastor või käib ametivendi asendamas. Meie Kaitseliidu kaplan on põhikohaga koguduseõpetaja, Toomas Nigola näiteks Põlva koguduses.
Kaitseliidu vabatahtlikud, kes lähevad õhtul koju, vajavad vähem vaimulikku nõustamist ja psühholoogilist tuge. Kaplan on rohkem tseremoniaalseteks hetkedeks, selgitab oma kohustusi kaplan Toomas Nigola. «Harjutame kaplanitegevusi juhuks, kui peaks sõjaolukord tekkima, et oskaks siis tegutseda,» näevad mehed oma põhiülesannet.

Osaline riigikaitses
Oma valikut töötada kaplanina selgitas Christopher: tahan teenida oma riiki, omandada haridust, mida koguduse palga eest ei oleks saanud, ja hoolitseda pere eest. Kui ta on 20 aastat olnud sõjaväelises teenistuses, saab ta 60 aasta vanuses eripensionile.
Ka usub ta, et tänu tema tegevusele rahvuskaardis võidab kogudus, ja vastupidi. Kes on hea kogudusepastor, see on ka hea kaplan. Mõlemad saavad positiivse impulsi. «Usun, et samamoodi on ka Eestis. Kui õpetaja on kaitseliitlane, rikastab see kogudusetööd,» sõnab kauge külaline.
Teenitav kogudus sai end tunda osalisena riigikaitsest, kui Christopher aastal 2005 koos rahvuskaardiga likvideeris orkaani Katrina purustusi või oli missioonil Afganistanis. Toetades õpetaja perekonda andis kogudus panuse riigikaitsesse ja tundis uhkust. Ameeriklased tunnevad riigi kaitsmisest suuremat uhkust kui eestlased, ütleb Nigola, lisades: «Seal on tavaline, et kui lähed vormis poodi, siis inimesed tulevad tänama. Mind tänati ka.»

Tugevad sidemed
Kahe nädalaga tegi Christo­pher Otten Eestile tiiru peale, käis sõjaväeosades ja Kaitseliidu kohtumistel. Mitmes Kaitseliidu malevas pidas ta seminari väärtuspõhisest juhtimisest, milles tal on pädevus. Seda programmi püüab ta ka Kaitseliidus juurutada. Ta on saanud kogemuse erinevatest liturgiatest: Rootsi-Mihkli ja Põlva kirikus, Kuremäe kloostris ning osalenud Mõnistes õigeusu kiriku juures mälestuskivi avamisel. Ka sai Christopher käia suitsusaunas.
Eestis viibides kohtus kaplan juhuslikult oma üksuse sõduritega, kes ehitasid ühe heategevusprogrammi raames koolimaja aeda. Ta käis ka Tallinna Peeteli kirikus, kus tal paluti natuke oodata, sest tulekul oli ameeriklaste grupp. Selgus, et oodati külalisi, kes tulid vaatama, kuidas Christopheri onu ja ristiisa Fred Otteni annetatud raha kasutatakse. Võib vaid öelda, et maailm on väike.
Christopher tõdeb, et Eesti on kaugemale arenenud, kui ta eeldas, ja et tehnoloogiliselt ollakse kohati Ameerikast ees. Luteri kiriku pastorina rõõmustab ta, et kahel kirikul on head sidemed ning nende piiskop Eugene Taylor Sutton on Eestis käinud ja plaanib veelgi tulla.
2011. aastal viibis Eestis Kevadtormi õppusel Marylandi osariigi Rahvuskaardi ülem brigaadikindral James A. Adkins ja siis ütles toonane Balti kaitsekolledži ülem brigaadikindral Meelis Kiili, et rahvuskaart ja Kaitseliit on mitmeti erinevad, kuid nende vahel on üks ühine kordaja, kodanike vaba tahe panustada riigikaitsesse. Brigaadikindral Kiili on saanud Ameerika Ühendriikide kõrge autasu Legion of Merit Eesti ja USA vahelise kaitsekoostöö arendamise eest.
Rita Puidet