Vaatemängu vaimsus

Ludwig Feuerbach kirjutab raamatu «Kristluse olemus» eessõnas: «Ja küllap eelistab meie aeg … kuvandit asjale, koopiat originaalile, representatsiooni tegelikkusele, näivust olemisele …» Kas pole see tõesti mitte nii? Kas polegi mitte olulisem näida hea, edukas, õnnelik või püha, kui seda olla? Olla midagi, ilma et teised seda näevad ja teavad, oleks justkui raiskamine.
Näivust on kindlasti suurendanud sotsiaalmeedia areng. Iga reis, perekondlik tähtpäev või isiklik saavutus on vaja kiiresti Facebooki seinale kleepida. Mitte selleks, et see meie heaolu suurendaks, vaid et suurem hulk inimesi seda näeks. Tegevuse algimpulss ei ole vahetu heaolu ega naudingu saavutamine, sest piltide arvutisse laadimine ei rahulda ühtegi meie vajadust, vaid näivuse suurendamine.
Muidugi, näivuse mõju on läinud juba nii ulatuslikuks, et lõpuks millenagi või kellenagi näimine mõjutab meie heaolu. Neuroteadlased ütlevad, et kui inimene ei saa Facebookis soovitud hulka «laike», kogeb ta täiesti reaalset valu nagu füüsilise torke korral. See on ilmekas näide näivuse kõikehaaravusest.
Guy Debord on kirjutanud, kuidas vaatemäng astub reaalsuse asemele. Vaatemängu all ei mõtle ta ainult suurenenud visuaalsust, mitte televisiooni ja interneti osatähtsuse suurust  igapäevaelus, vaid vaatemängu kui kaasaegse ühiskonna sügavaimat olemust. Selle kese ja selle kanda on majandus.
Ta kirjutab, et vaatemäng pole midagi muud kui iseenese jaoks arenev majandus. Debord väidab, et kui ühel hetkel ühiskonna arengus muutus omamine olulisemaks olemisest, siis nüüd on muutunud näimine olulisemaks omamisest. Pole mõtet ei olla ega omada, kui see välja ei paista.
Kas pole mitte sama vaimsusega? Nüüdisajal seostub vaimsuse mõiste ennekõike new age’ilike liikumiste ja uskumustega. Lihtsa kinnituse sellele annab Google’i otsing. Otsingusõna «vaimsus» annab esimese kiriku või kristlusega seotud vaste alles teises kümnes.
Miks ei seostata vaimsust enam kristlusega? Üks võimalik põhjus on see, et kristlus ei ole suutnud ennast näidata nii vaimsena nagu new age. Laul ei muutu väelisemaks, kui seda nimetada väelauluks, ega riitus vaimsemaks, kui see veider välja näeb. Küll aga suudavad nimetused, veidrused ja ekstravagantsed lisandid muuta iga nähtuse ja tegevuse näivust.
Juba nimetatud Guy Debord kirjutab, et vaatemänguühiskonnas on kaup meelelise ülemeeleline kuvand, mis laseb end ära tunda meelelisena. Nii saab ka vaimsusest kaup, mis laseb meeleliste ihade rahuldamiseks loodud ülemeelelise kuvandina paista ennast meelelise e saavutatavana.
Seepärast on vaatemänguühiskonnas edukas vaimsus, mis pakub lihtsaid lahendusi ning on vähenõudlik. Vaatemängu vaimsus suudab kiiresti rahuldada näivaid vajadusi. Säärane vaimsus paistab käegakatsutav ja pakub kohest rahuldust, siin ja praegu valgustumist, hetkelist tõetunnetust. Vaimsuse kui kauba võlu on koheses kättesaadavuses ning valu kiires riknemises.
Kaubaks muutunud vaimsus võimaldab realiseerida vaatemänguühiskonna peamist sisemist sundi – arengut. Kogu aeg on vaja muutust, pidevalt on vaja riiulitele uut kaupa. Vaatemängu vaimsus on kohene ja ajutine. Tänane vaimne praktika annab õndsuse siin ja praegu, ent juba järgmisel siin ja praegu hetkel on vaja uut vaimset praktikat.
Kristlik vaimsus ei sobitu väga mitmes mõttes vaatemänguühiskonda. Peamiselt just seepärast, et on suunatud säilimisele ja säilitamisele. Kristlik vaimsus on sama eile, täna ja igavesti. Kristlik jumalateenistus on suunatud traditsionaal­susele, muutused on pigem aeglased ja üsna väiksed. Kristlastena ei ole meil vaja võidelda ei vaatemänguühiskonnaga ega selle vaimsusega. See on nähtus, mis võitleb iseendaga.
Debord kirjutab, et vaatemänguühiskonna eesmärk on eimiski. Veelgi vähem on vaja võidelda vaatemänguühiskonna ja selle vaimsuse heerolditega: interneti või televisiooniga. Need on vaid vahendid, mille kasu või kahju sõltub kasutamise eesmärgist. Vaatemängu vaimsuse olemus on olemise tühjus, kristliku vaimsuse olemus võiks seevastu olla olemise täius.
Olemise vaimsusel ei ole nime ega nägu ning see on tuntav ja nähtav üksnes Jumalale. Palju kordi rõhutas Jeesus, et Jumala jaoks on oluline see, mis on südames, ning sellest, mis südames, ei ole vaja vaatemängu teha.
Luterlik vaimsus peaks iseäranis olema suunatud sisemisele, sest võitles ju usuisa Luther just näivuse ja välispidise vastu. Kas just välispidise vastu on vaja võidelda, ent sisemisele on vaja ennekõike keskenduda.
«Häda teile, kirjatundjad ja variserid, te silmakirjatsejad, sest te puhastate karika ja liua väljastpoolt, aga seest on need täis riisumist ja aplust! Sa sõge variser! Puhasta enne karikas seestpoolt, et see ka väljast saaks puhtaks!» (Mt 23:25–26)

 

 

 

 

 
Jaanus Kangur,
religiooniantropoloog