Jõulud Austraalias tulevad koos peapiiskopiga

Ilmateade oli eile oma palga välja teeninud: autotermomeeter näitas tõesti 38 kraadi. Täna on pisut soojem, aga leevendust toov torm pole ilmselt enam kaugel. Nii soe detsembriilm olevat viimati olnud aastal 1972.

Külas soome farmis
Vangutasime kaasatundvalt päid meestele, kes uut kivikatust panid, vaatasime möödakihutavaid jõuluehteis tuletõrjeautosid ja sõitsime külla soomlasest farmerile. Koos meiega pressis end farmeri eesuksest sisse paras purakas sisalik, võttis laminaatpõrandal krõbistades külje ette ja triivis tagatuppa. Korjasime pisut apelsine, nektariine, virsikuid ja ploome ning seal, puuridade vahel, kohtasime farmeri venda, erus doktorit, kes ajaviiteks vilju korjas. Ütlesime tere ja tema ütles kohe, et «jaa, ma käisin kaks aastat tagasi Tallinnas». Lisas ka mõne eestikeelse sõna.
On jõulukuu. Päike särab ja papagoid käratsevad väsimatult puude otsas ning üks aasta saab peatselt taas mööda. Maakera lõunapoolel Austraalias on majad jõuluehteis. Noored kohtuvad pubis, päkapikumütsid peas ja punased lühikesed püksid jalas. Inimesed peituvad kuumuse eest ettetõmmatud aknakatete taha, konditsioneerid huugavad tubades ja autodes.

Toidud eesti moodi
Hoolimata kuumast söövad eestlased aga traditsioonilisi jõulutoite. Sydney Eesti Seltsi jõulukoosviibimine on juba olnud. Laual olid verivorst, hapukapsad, pohlamoos, must leib. Peaaegu kõik see hea kraam on pärit otse Eestist, sest Eesti Majas tegutseb ka pood-kohvik Nordic Deli. Leib on, tõsi küll, leedulaste tehtud.
See, et detsember kiire tuleb, oli muidugi ette teada. Eelmine nädal nägi mul näiteks välja nii. Pühapäeval pidasin oma elu esimese ingliskeelse jumalateenistuse Woy Woys keskrannikul (umbes 80 km kaugusel) ja pärast eestikeelse jumalateenistuse Sydneys. Esmaspäeval kirjutasin jõulujuttu kohalikku lehte Meie Kodu. Kolmapäeval oli jõulukoosviibimine Woy Woys. Reedel oli matus Melbourne’is (umbes 800 km). Laupäeval jõulujumalateenistus Wollongongis (umbes 80 km). Seal toimusid jumalateenistused ja koosviibimised varem regulaarselt, siis lakkasid aastateks, aga on rõõm tõdeda, et hiljuti oleme taas hakanud koos käima. Vanim inimene jõululauas oli 104aastane.
Pühapäeval oli jumalateenistus Thirlmere’i eestlaste külas (umbes 80 km). Thirlmere kuulub nüüd RSLile (Returned Services League). Tegu on erusõjaväelaste vanadekoduga. Need, kes jõuavad, elavad omaette majades, jõuetumate eest kantakse hoolt hostelis. Eesti lipp tõmmatakse vardasse endiselt ja küla aadress on 25 Estonian Road.
Sel pühapäeval on meil jõulujumalateenistus Canberras (umbes 270 km).

Peapiiskoplik jõulujumalateenistus
22. detsembril saabub Sydneysse EELK peapiiskop Urmas Viil­ma koos abikaasa ja tütrega. Ööbimispaik on neil olümpiakülas, sealsamas, kus Erki Nool aastal 2000 kuldmedali võitis. Kuna olümpiaküla on kirikumajast umbes kolme kilomeetri kaugusel, siis lõbustasin end tollal (Allan Taruste teenis aastatel 1999–2007 Sydney ja Canberra kogudust – toim.) sellega, et läksin vahepeal teleri eest välja tänavale ja kuulasin toimuvat otse. Võimaluse korral käingi mõnusaid vahemaid jala. Eks selleks aitavad kaasa ka liiklusummikud ja pealegi näed käies asju, mida roolis kunagi ei märka.
Aga rääkida tahtsime ju hoopis peapiiskopi saabumisest, eks ole.
Ajalooliselt on Austraalia eesti kogudused olnud iseseisvad ja allunud otse peapiiskopile Kanadas. Adelaide’i kogudus on sisuliselt pärast pastori surma eelmisel aastal oma tegevuse lõpetanud, Melbourne’i kogudust teenib LCA õpetaja ja võimalusel käin seal ka ise. Canberra kogudust teenib traditsiooniliselt Sydney õpetaja.
24. detsembril on peapiiskoplik jõulujumalateenistus Sydneys läti kirikus. Varem pidasime jõulujumalateenistusi Sydney kesklinnas uhkes St. Stephensi kirikus, aga kirikuskäijate arvu vähenedes kolisime väiksemasse pühakotta.

Väike luterlik kogudus
24. detsembri õhtul ja 25. detsembri hommikul on mul jõulujumalateenistused Woy Woys, kus on pisike luterlik kogudus. Osariigi piiskop andis mulle loa seal pisut toimetada ja nii see lähebki. Öelda, et tegu on Austraalia kogudusega, on muidugi üldistus. Seal on sakslasi, soomlasi, taanlasi ja lõuna-aafriklasi, on katoliiklasi ja anglikaane.
Koos käiakse Jehoova tunnistajailt ostetud kirikus ja rist on altari taga viltu seepärast, et pärineb endisest kirikust ega mahtunud uues, väiksemas pühakojas püsti. Tulemus sai aga hea ja sümboolne ning meeldib meile väga. Plaanis on ehitada ka kellatorn, siis saab kõik tõesti ilus.
Praegu helistatakse kirikukelli mobiilsest tornist ehk ratastel kellapukist, mille kirikumees jumalateenistuse eel välja lükkab. Pärast veerevad kellad kenasti pühakotta tagasi. Samasugune süsteem on ka taani kirikus Sydneys.
Liturgia on LCAs väga tuttavlik, usutunnistus on enne jutlust ja koraale lauldes avastan end sageli mõtlemast, et «ahhaa, seda koraali kuulsin kusagilt juba lapsena». Muidugi on erinevaid liturgiaid ja koraale, meie kaldume traditsioonilisemate poole.

Eesti Päevad Adelaide’is
26. detsembril lendame peapiiskopi ja ta perega Adelaide’i, sest 27. detsembril algavad seal XXVI eesti päevad piduliku peapiiskopliku avajumalateenistusega. 29. detsembril oleme tagasi ja 31. lähevad vilkamad ning usinamad küllap vaatama maailmakuulsat aastavahetuse tulevärki sadamasilla (Harbour Bridge) ja ooperiteatri kandis. 1. jaanuaril on meil kirikusaalis peapiiskoplik uusaastapäeva jumalateenistus.
Ootame siin maakera kuklapoolel pikisilmi peapiiskopi saabumist, loodame, et Taevaisa abiga läheb tema ja ta pere pikk reis tõrgeteta ning usume, et aasta viimased nädalad saavad  rohke õnnistuse allikaks.

Iibiste põrnitsemine
21. detsembril peetakse Sydneys Hyde Parkis väidetavalt rahvusvahelist vihaselt iibiste põrnitsemise päeva. Muidugi on see asi naljaga pooleks ja muidugi tunneb postpostmodernistlik üleemantsipeerunud ja lakkamatult nutiseadmes sorides reaalsusega kontakti kaotanud inimene pahameelt, kui türklase mõõga sarnase nokaga hanesuurune linnuke tal välikohvikus lõuna ära varastab – ise veel räpaste sulgedega prügikastisorija ka.
Aga asja tagapõhi on see, et inimene on ise iibiste loodusliku elukeskkonna ära rikkunud, nii et lindudel ei jäänud muud üle kui linna inimeste juurde elama kolida. Õnneks on iibised kohanemisvõimelised, mida ei pruugi aga olla meie ise.
Iibiste lugu kuuldes tuli minul millegipärast pähe Ristija Johannes. Polnud ju temagi «suled» mitte need kõige puhtamad, nii et heasse seltskonda ja presidendi vastuvõtule teda vaevalt kutsutud oleks. Pandi hoopis vangi.
Meil seevastu on välimus kasitud ja üleslöödud, ent prügi ees, mida kanname oma mõtteis ning ammutame massimeediast, keeraks iibis küllap oma noka kõrvale.

Rahu lastena maailmas
Meie kutsumus on elada sõdade maailmas rahu lastena. Rahu all ei mõtle ma siinkohal mitte üksnes tankide, pommide ja muidu põmmutamise puudumist, vaid esmalt rahu meie südames. Rahu, mis hoovab meisse teadmisest, et Jumala lastena võime olla julged täna ja vaadata julgusega homsesse. Meie eest on hoolt kantud.
Jumalariik pole maine riik ja Jumala kink meile tõstab meid välja argireaalsusest ühte teise, hoopis säravamasse reaalsusse, kus kaduvus ja surm meie üle enam võimu ei oma ning meie kodakondsus Jumala lastena ja tema riigi kodanikena on iidsest ajast paika pandud ning tema Poja, meie Issanda võiduga surma üle meile täiesti tasuta pärisosaks antud. Ja see kõik on sündinud ühe väeti lapse sünni läbi, kellel polnud isegi õiget kohta sündimiseks.
Andku Taevaisa meie pilgule ja südamele kõrbeselgust kahandada iseenese tähtsust ja olu, et Jeesuse ammune ajalooline sünd saaks meile usu ime kaudu taas aktuaalseks, meid uueks muutvaks reaalsuseks, mis peletab meie eludest kahtluste ja murede pimeduse ning avab meie hinge aknad valla Jumala riigi säravale reaalsusele. Õnnistusküllaseid jõulupühi!
Allan Taruste,
Sydney koguduse õpetaja