Mai 1927

Maikuus 1927 oli muusikaelu tähtsamaid
sündmusi Tallinna Konservatooriumi järjekordse lennu kolmeosaline
kontsert-aktus Estonia kontserdisaalis, mis kestis kella poole kaheksast õhtul
poole üheni pärast keskööd. Lõpetajate hulgas oli neidki, kes meie
kirikumuusikas olid endale juba nime teinud.

Prof Raymond Bööcke tšelloklassi lõpetaja
Udo Topman kütkestas lõppkontserdil kuulajaid oma ilusa sulava tooniga, puhta
intonatsiooni ja küpse tõlgitsemisoskusega Ecclesi «Largo» ettekandel, kuna ta
van Göensi «Scherzos» ilmutas viimistletud tehnikat, kerget staccato’t ja
kindlat poognakäsitsust. Eeskava esimese osa lõpetas aga prof August Topmani
oreliklassi lõpetanud Helene Spulge Boelmanni «Gooti süidiga».

Kontserdi kolmandasse ossa olid paigutatud
need lõpetajad, kellele nende ilmse andekuse ja võimete tõttu ennustati säravat
tulevikku. Nende hulka kuulus ka A. Topmanni juures lõpetanud organist Joosep
Aavik, kes paistis silma Liszti hiiglapika «Fantaasia teemale B-A-C-H»
oskusliku registreerimisega.

Heliloojatest oli endale juba oma
kantaadiga «Pärast püha õhtusöömaaega», mis läinud kuul Suurel Reedel Kaarli
kirikus suurejooneliselt ja menukalt ette kanti, nime teinud Johannes Jürgenson
(Juhan Jürme). Lõppkontserdil oligi ta esindatud katkenditega sellest teosest.
Juhatas siingi autor.

Kui nüüd õppeaasta lõpul Tallinna
Konservatooriumist väike kokkuvõte teha, siis sel ajal õppis seal 8 professori,
6 vanemõpetaja ja 20 nooremõpetaja juhendamisel parasjagu ka 15 tulevast
organisti. Plaanis oli konservatooriumile uue ajakohase maja ehitamine, kuhu oli
ette nähtud ka suurem saal kontsertide pidamiseks.

Ka Tartu Konservatoorium lasi välja
järjekordse lennu noori muusikuid. Tuntud kirikukontsertidel osalejaist oli
nende hulgas tenor Evald Laanenbeck (Laanpere). Lõpetajate hulgas oli ka Arnold
Vismann (Aarne Viisimaa), kes aasta varem oli Vanemuises lavastanud ja laulnud
nimiosa Mehuli ooperis «Joosep».

Tallinna Oleviste kogudus oli juba 1913.
aastal tellinud endale Saksamaalt kuulsalt Walckeri tehaselt uue oreli, mis
pidi 1914. aastal üles pandama. Enne aga, kui orel üle piiri sai, algas Esimene
maailmasõda ja kirik jäi orelist ilma. Et vana orel oli juba maha monteeritud,
siis võeti hädaabinõuna tarvitusele väike kooliorel, millega aeti läbi tervelt
12 aastat.

Alles 1926. aastal võeti oreli muretsemine
uuesti päevakorda. Läinud jõuludeks oli selle 76st iseseisvalt helisevast
registrist valmis 33. Sellest pidi saama suurim orel Tallinnas, millest
Oleviste haruldaselt head akustikat arvestades loodeti palju. Pilli lõplik
valmimine aga viibis rahapuudusel.

Tallinna Jaani kiriku segakoor oli viimasel
ajal energilise noore organisti Enn Võrgu juhatusel silmapaistvalt edenenud. Ka
koori liikmeskond oli suurenenud, mis võimaldas ette kanda suurvorme. Mais 1927
võeti Haydni oratooriumiga «Loomine» ette kontserdireis Rakverre ja Kadrinasse.
Solistidena olid kaastegevad E. Masing (sopran), H. Kubu (tenor) ja K. Viitol
(bass), orelil prl Terkmann ja pr Weinbaum.

Rakverre jõuti 25. mai õhtul.
Reisiväsimusest hoolimata läks esinemine korda. Kirik oli rahvast täis. Seletuskõne
pidas õpetaja Sternfeldt. Õhtul oli teelaud leeritoas, kus lauldi ja tervitusi
öeldi. Kadrinasse jõuti taevaminemispüha hommikul. Leerilaste tõttu oli siingi
palju rahvast. Pärast kontserti läks koor Neeruti mägedesse, et laulda ilusas
kevadises looduses.

Ka Tartu Akadeemiline Meeskoor oli
ringreisil. Mai lõpul lauldi Võrus, Valgas ja Viljandis, kus lisaks ilmaliku
kavaga kontsertidele olid esinemised ka kirikutes. Solistidena orelil olid
kaastegevad Mart Saar (Viljandis) ja Peeter Laja (Võrus).

Mati Märtin