Looduse kroonist ja veeuputusest

Muistne inimene uskus, et kõigel looduses on hing. Handid sealpool Uuraleid suudavad veel tänapäevalgi karupeied läbi teha. Kui tõsiselt nad neid rituaale võtavad, ei oska mina arvata, aga vähemalt mälestus on jäänud sellest ajast, kui saakloomalt lepitust otsiti. Tema ihu andis toitu, nahk sooja, kondid tööriistu … ja inimene jäi ellu.
Millal unustas inimene oma kuulumise loodusesse ja hakkas pidama ennast ülemaks kogu ülejäänud loodust? Ilmselt ununes Eedeni aed (1Ms 1:29–30) pikkamisi. Leidsime ennast pattulangemise järgses olukorras. Jõudsime nii kaugele, et kuulutasime üht antiikset jumalate eitajat parafraseerides inimese kõigi asjade mõõduks ja arvasime, et oleme seega valgustatud.
Mõne aja pärast leidsime, et ei maksa oodata looduselt armuande, vaid tuleb neid ise võtta. Mis on aga kristlase õigustuseks? Kas see, kui Jeesus ütleb, et me oleme enam väärt kui hulk varblasi? Kas me ei märganud lugeda, et ka ükski varblane pole unustatud Jumala ees (Lk 12: 6–7)? See, et Jumala silmis oleme väärtuslikumad kui varblased, ei anna meile õigust arvata, et võiksime kõigega ja kõigiga, kes meist väiksemad on, lugupidamatult ümber käia. Jumal ehib ka rohtu, mis täna on ja homme visatakse ahju (Lk 12:27–28), rääkimata varblastest.
Või on asi jumalikus ettemääratuses? Et minu ettevõtte edukus peegeldab minu äravalitust (M. Weber) ning kõik, mis jääb minu ja kasumi vahele, on Jumala poolt määratud kaduma ning ma aitan sellele innuga kaasa, sest see on ju Jumalale meelepärane? Selline mõttekäik on võimalik siis, kui kapitalismi vaim unustab protestantliku eetika, Jumalast rääkimata. Jumal hoolib rohust ja varblastest, vaatamata sellele et ta meil neid süüa laseb (piltlikult öeldes).
Nagu apostel ütleb (Rm 8:19 jj), ootab kogu kaduvusele allutatud loodu vabastamist. Loodu mitte lihtsalt ei äga, vaid kannatab ja sureb meie eest. Iga puu, mis maha võetakse ja laudadeks või halgudeks saab; iga siga, kes saab süldiks, singiks ja kinnasteks. Selleks, et meil oleks elu ja kõike ülirohkesti …
Nii nagu Kristus kannatas ja suri, et meil oleks igavene elu (Jh 10:10b), kannatavad ja surevad nemad meie ajaliku elu eest. Kui sageli me sellele mõtleme ja kas oskame olla tänulikud? Kas oskame vähendada või vältida kannatusi, mida teistele valmistame? Kas suudame hoida oma elukeskkonda, mida vähemate vendadega jagame ja mida rikkudes saeme oksa, millel istume või istuvad meie lapsed? Lapselapsed. Lapselapselapsed. Mitmes järgnev põlvkond jätab meid sedajagu ükskõikseks, et võikski lasta enda järel tulla veeuputusel?
Edasi: kas ma ise olen nõus loobuma millestki, et maailmas oleks vähem kannatusi? Millisest piirist alates satuks ohtu minu enda eksistents? Aga mugavus? Näiteks väga suur mõju loodusele on elektroonikatööstuses kasutatavate metallide kaevandamisel.
Kord koolieelikuna veetsin aega vanaemaga kahekesi. Oli talvine õhtu, vanaema läks postkontorisse helistama ja jättis mind koju, öeldes, et tuleb tunni aja pärast. Tunni pärast teda veel ei olnud. Ootaja jaoks, olgu see laps või vanem, kulgeb aeg iseäranis aeglaselt. Lõpuks panin riidesse, toppisin põue selle ümmarguse äratuskella, mida vanemad inimesed kindlasti mäletavad, ning ronisin aknast välja. Vanaema oli ju kadunud … Nii et jah, ma kujutan ette, mida tähendab südamerahu mõttes elu ilma mobiiltelefonita.
Ma ei ole see inimene, kes oskaks öelda, kuidas meid ümbritsevale loodule vähem kannatusi tekitada. Ma võin ainult öelda, et kristlane ei peaks arvama, et see, kui Kristus ja ka kogu loodu meie eest kannatavad ja surevad, ongi iseenesestmõistetav.

Merike Kütt,
vanglate peakaplan