Jumala armu poolt vabastatud – millest ja milleks? 2. osa

2.
Näib, et halastus takistab inimeste vabaduspüüdlusi. Kahjuks on ka kirik seda sageli sarnaselt mõistnud. Inimesi vääritust orjapõlvest vabastada soovinud liikumised ei ole alati saanud kirikult vajalikku toetust. Seoses sellega toob „vabastusteoloogia“ esile ebatavalised elemendid, kuigi need ei ole täiesti uued. Jumal on rõhutute poolel ja juhatab nad orjusest välja samuti, nagu ta juhatas Iisraeli rahva välja Egiptusest. Jumal on vaestega solidaarne ja asub võitluses õigluse eest nende poolele.
Paljud suhtuvad sellesse teoloogiasse kahtlustavalt ja süüdistavad seda evangeeliumi lubamatus politiseerimises. Olenemata sellest, milline on vastus antud süüdistusele, ei saa eitada seda, et Ladina-Ameerika vabastusteoloogia ja sellega seotud voolud muudel mandritel on selgelt esile toonud vana küsimuse halastuse ja vabaduse vahekorrast. Kuidas saame rääkida Jumala vabastavast halastusest ilma inimesi nõrgaks tegemata ja neid uutesse sõltuvustesse surumata? Kuidas saame kujutada inimese iseseisvust, jätmata samas muljet, et halastusest rääkimine on üleliigne?

Halastuseta maailm?
Halastuseta maailma kujutlemiseks pole vaja kuigi palju fantaasiat. Suures plaanis on see juba tegelikkus. Seda kinnitavad kohutavad uudised meie vahetust naabrusest või kaugetest riikidest ja samuti ühiskonnas valitsev ebavõrdsus. Inimene võib olla julmem kui ükski loom. Brutaalsed mõrvad, valimatu hävitamine või nälja- ja kriisipiirkondade miljonite pagulaste kannatused on piisavad näited. Holokausti eest vastutav rahvas on alati uhke olnud oma kultuuri üle. Mitmed muud mineviku ja oleviku näited tõendavad, et tsivilisatsioon ei taga kaitset genotsiidi eest. Piisab vaid sellest, kui meenutame Ameerika põlisrahvaste kannatuste ajalugu. Põlisameeriklasi hävitati julmalt ja massiliselt nii, et alles jäi vaid käputäis.
Sama traagiline on Aafrikast sisse veetud orjadele tehtud ülekohus. Inimkonna toime pandud kuritegude loend on pikk. See algas Kaini ja Aabeliga ning avaldus šokeerival kujul Jeesuse ristilöömises. Vägivald on olnud mäletamatutest aegadest peale inimkonna kaubamärk. „[I]nimese südame mõtlemised on kurjad ta lapsepõlvest peale,“ ütleb 1Mo 8:21. Halastuseta maailm on kalk, ebainimlik ja tappev.
Lisaks eespool nimetatule esineb jõhkrust ka vähem suurejoonelises vormis, näiteks majandusliku ekspluateerimisena. Võlalõksu sattunud inimesel on raske sealt välja saada. Pangad ei tunne halastust; nende tegevuse sisu on kasum, preemia ja investeeringu tasuvus. Paljud inimesed on oma varast ilma jäänud spekulatsioonide ja eksitavate lubaduste tagajärjel. Läbinisti kapitalistlikus süsteemis muutub elu kaubaks. Kõike saab osta ja müüa, kaasa arvatud usulisi kaupu. Äritegevuse aktiivsus sõltub aktsiahindadest ja ka siin ei ole kohta halastusele. Koos sellega kaovad sotsiaalne hoolitsus, kaastunne ja headus.
Ligimesega arvestamise asemele tuleb ahnus. Isekusest saab voorus. Algab võitlus töökohtade pärast, kus sageli lastakse käiku ähvardused ja muud sarnased meetodid. Tuleb olla „nutikas” ja seista võitjate poolel. Selle mõttelaadi võtab hästi kokku tuntud ütlus: „Igaüks iseenda ja Jumal kõigi eest.“ Sotsiaalsed kaalutlused tõrjutakse ainult Jumala vastutusalasse. See on mugav ja ühtlasi julm. Sellist käitumist võib esineda mitmel erineval kujul, mis kõik on võrdselt ebainimlikud.
Lisaks ei mõista inimesed seda, et halastuseta maailm seab meid surmaohtu. Kaastunde vähenemine ei jää tagajärgedeta. See kutsub esile viha nende vastu, kes ei suutnud üldises konkurentsis pinnale jääda, keda on tõrjutud või rõhutud. Tugevaima ellujäämise põhimõte ei sobi inimühiskonda. Lõppeks on ka kaotajate võimuses oma vastastele kohutaval kombel kätte maksta. Hiiglasliku tulekahju süütamiseks piisab ühest tikutõmbest. Ükskõiksus või lausa vaenulikkus sotsiaalselt haavatavamate rühmade, usu- või rahvusvähemuste ja muude rahvusrühmade suhtes toob kaasa tõsiste ühiskondlike konfliktide ohu. Ei ole üllatav, kui kogu aeg ühiskonna äärealadel virelenud ja mitte kunagi hoolitsust kogenud lastes kujuneb küüniline ellusuhtumine ja nad pöörduvad kuritegelikule teele.
Rahu eeldus on kaasamine, mitte tõrjumine. Kaasamine aga eeldab heatahtlikku suhtumist ligimesse. Ma pean neile ühiskonnas koha jätma ka siis, kui nad on erinevad ja ei järgi minuga sarnaseid ideaale. Partnerile sõbrakäe ulatamiseks ei ole vaja tingimata olla temaga samal arvamusel. Halastus on suuteline sallivuseks, mis tunnustab teise eluõigust, aga ei tohi muutuda meelevaldseks. Kurjategijad ei saa pugeda sallivuse põhimõtte taha. Õigesti mõistetud halastus ei kitsenda siiski inimeste hingamisruumi. Vastupidi, see kaitseb ja laiendab seda. Jeesuse õndsakskiidetud rahutegijate (Mt 5:9) hulka kuuluvad vaid need, kes on suutelised kaastundeks. Ilma halastuseta hävitab inimkond end tõenäoliselt ise oma konfliktides.

Gottfried Brakemeier

(Järgneb.)