Sissejuhatus ajaloolis-kriitilisse meetodisse: 4. osa

Süvitsilugemine ja võrdlemine

Tekstikriitika on ajaloolis-kriitilise meetodi algus ja tähtsaim komponent. Ent käsikirjade võrdlemisega esile kerkinud küsimused avavad uksi paljudes suundades. Hulk tähelepanekuid süvendab näiteks kahtlust piiblitekstide tervikliku päritolu suhtes. Nii on uks avatud kirjanduskriitika suunas, mis tegeleb tekstide lähilugemisega, otsides sealt nii jätkuvusi kui ka katkemisi, nii sujuvat narratiivi kui ka vastuolusid.

Nõnda välja puhastatud ühtset päritolu ehk ühe autoriga tekstilõigud vabastatakse edasiste lähilugemismeetodite kasutamisele, laiemale võrdlemisele teiste tekstidega ja tõlgendamisele. Vastuoludega tegeletakse aga edasi redaktsioonikriitika suunda kalduva metoodika raames: vastuolud lubavad tekstilõike üksteisest eristada ning juhatavad nii nende erinevate autorite juurde.

Kui aga tekstil on mitu autorit, siis peab ka küsima, kas nad on oma kirjutatava ja täiendatava teksti suhtes ühel meelel või on lisanud sinna uusi vaatenurki. Enamasti on tõsi viimane. Autorite erinevatele vaatenurkadele jälile jõudmine lubab piibliteksti sõnumit, mis kiriku kuulutuse jaoks on ju kõige olulisem, näha oluliselt mitmetahulisemana, kui see esmapilgul tundub.

Kui võtame veel mängu traditsiooni- ja vormikriitika, siis leiame üksikute tekstiosiste vahel seoseid, mida me muidu tihti ei märkaks. Erineva sisuga tekstid võivad olla valatud samasse vormi ja see võib anda põhjust ka ootamatute sisuliste seoste leidmiseks. Sarnase sisuga tekste võib aga leida nii Piiblis kui ka mujal muistsetel aegadel kirjutatud kirjanduses.

Nii on tänapäevases piibliteaduses oma vääramatu koha leidnud piiblikirjanduse võrdlemine piiblivälise traditsiooniga. Kõikvõimalikud motiivi- ja mõtteseosed annavad tunnistust, kuivõrd tihedalt kuulusid piiblitekstide kirjutajad oma ajastu konteksti ning kui olulised olid nendegi jaoks üldinimlikud, eksistentsiaalsed küsimused, millele vastuseid leiti oma usus ja riitustes.

Pärast sellist kiiret teoreetilist sissejuhatust ajaloolis-kriitilisse meetodisse piibliteadustes asume nüüd rea näidete juurde, mis ilmestagu meetodi praktilist poolt ehk teadliku piiblilugeja argipäeva.

Mis Vaimust on jutt?

Tekstikriitilise uurimise käigus on jõutud hulga reegliteni, mis aitavad algsema sõnastuse väljaselgitamisel. Näiteks reegel: lühem lugemisviis on algsem. Tõenäolisem on, et algselt lühemat teksti on tagantjärgi laiendatud, kui et algselt pikemat teksti on tagantjärgi lühendatud. Laiendusi on tehtud selleks, et teksti seletada.

Näiteks loeme Jh 7:39: „Seda aga ütles ta Vaimu kohta, keda temasse uskujad pidid saama“. Kuna mõnda käsikirjade ümberkirjutajat häiris, et siin ei ole öeldud, mis Vaimust on juttu, lisati mõningatesse käsikirjadesse täpsustus „Püha Vaimu kohta“. Sisuliselt on siin seda kindlasti ka mõeldud, kuid kuna sellist lugemisviisi ei toeta enamik vanemaid ja kaalukamaid käsikirju, ei kuulu sõna „Püha“ algteksti.

Kas esiisadel oli kaameleid?

Mõnevõrra tagasihoidlikum näide sellest, kuidas tekst on aja jooksul üksikute sõnade ja märkuste abil kasvanud, puudutab Jaakobit ja tema loomakarja, mille ta 1Ms 32:8 Eesavit kartes kahte ossa jaotab. Heebreakeelses traditsioonis ehk masoreetlikus tekstipärimuses sisaldab loetelu kahte sõna, millega mõeldakse väikekariloomi ja suurkariloomi (viimastes eesti piibliväljaannetes sedastatud kujul: „lambad ja kitsed ja veised“), ning lisaks kaameleid.

Septuaginta kreeka tekst viimaseid ei nimeta. Võib olla üsna kindel, et kaamelid on heebrea teksti lisandunud mõne hilisema ümberkirjutaja käe läbi, kes puhtast harjumusest eeldas, et ühele jõukale esiisale peab ometi kuuluma ka kaameleid.

Muidugi, esiisade lugudes on veel küllalt kirjakohti, milles kaameleid nimetatakse, aga siinne tähelepanek ilmestab lisaks üht teist ajaloolis-kriitilise uurimisega avastatud tõika, nimelt et kaugele möödanikku jäävatest, täpsemini öelduna, legendaarsetest sündmustest rääkimisel on teksti loojad sinna sisse kirjutanud oma kaasaegseid nähtusi ja veendumusi – Palestiina piirkonnast on vanimad tõendid kodustatud kaamelite kohta alles 10. saj-st eKr, vähemalt tuhat aastat pärast Piiblis eeldatavat esiisade aega.

Urmas Nõmmik

Jaan Lahe

(Järgneb.)

---

Esmakordselt ilmus artikkel veebiajakirjas Kirik & Teoloogia 28.02.2014