Sissejuhatus ajaloolis-kriitilisse meetodisse: 8. osa

Soodom või kogu maailm – kas on vahet?

Petlemma kõrval on Piibli üks tuntumaid kohanimesid Soodom, paljude jaoks muidugi kõrvus kumisemas paaris teise nimega Gomorra. Soodom ja Gomorra on laialt levinud isegi mittekristlikus keeles, lausa kõnekeeles. Seepärast teatakse üldiselt, et nende linnade elanikud olid patused ja et need hävitati. Kristlaste seas on need kohanimed nii teada-tuntud, et selle armaada suurust, mis on Surnumere kallastel käinud Soodoma ja Gomorra varemeid otsimas, ei jaksa kokku arvatagi. Kõikide õnneks lubab sealne pinnamood ka fantaasial lennata.

Neid, kes Piiblit lähemalt uurinud, on ilmselt jäänud häirima tõsiasi, et rääkimata teistest kirjakohtadest on isegi Soodoma ja Gomorra loo tuumikus kohanimedega asjalood keerulised: Loti loo tegevus 1Ms 19 ning selle ettevalmistus 1Ms 18 toimub ju Soodomas ja selle lähedal. Patused linnaelanikud elavad Soodomas – miks mõnes salmis tuleb aga mängu Gomorra, ei ole selge.

Gomorra hävitamise seletamine on Soodomast keerulisem. Kui natuke Vanas Testamendis ringi vaadata, selgub, et hulgas kirjakohtades nimetatakse linnapaari traditsioonilisel kombel (nt Js 13:19; Jr 23:14), ent on ka selliseid, kus võrdlusaluseks on vaid Soodoma patt (nt Nl 4:6; Hs 16:46, 48), ja selline, kus hävitatud linnu on neli (5Ms 29:22). Piiblis kajastuv pärimus pole hävitatavate linnade suhtes päris ühel meelel.

Kui kohanimedega on olukord keeruline, siis avab see võimaluse otsida kohapärimuse asemel loo iva millestki muust. Ja tõepoolest kuulub piibliteadlaste tähelepanekute hulka see, et kui keskenduda Loti pääsemise loos hoopis kurja linna või patuste elanike hävitamise motiivile, siis on Piiblist lihtne leida teinegi selline, kuulsamgi lugu: veeuputuslugu (1Ms 6–8).

Ka siin on põhjenduseks inimeste rikutus, ka siin päästab Jumal ühe vaga (koos perega muidugi) ning hävitab ülejäänu, sealjuures sarnaselt apokalüptilise vahendiga, tulemöllu asemel veeuputusega. Lisaks on juba rohkem kui sada aastat teada, et Piibli veeuputuslool on olnud eeskujuks Mesopotaamia vastav pärimus, eriti Atrahasise eepos, mille adaptsiooni Gilgameši eepose üheteistkümnendal tahvlil saab lugeda eesti lugejagi (Gilgameši eepos, 172–178).

Nüüdseks võib aga muuhulgas ajaloolis-kriitilise uurimise abil väita, et ka Loti ja Soodoma lugu on sarnase pärimuse või vähemalt motiivi peegeldus, ja seda palju iseseisvama Iisraeli pärimuse osana. Igatahes sisaldab 1Ms 19 nii mõnegi märkuse, mis muutuvad arusaadavaks alles veeuputuslooga võrdlemise taustal: eriti kehtib see salmi 31 kohta, kus vanem tütar ütleb nooremale, et „maal pole ühtegi meest“. Justkui Lott ja ta kaks tütart oleksidki viimased inimesed maailmas.

Kui küsime, kas nüüd on Soodoma ja Gomorra olulise kujundi kasutamise võimalus kiriklikus kuulutuses jäädavalt kadunud, siis nii see muidugi pole. Ajaloolis-kriitiline meetod tuvastab, et vanas maailmas oli palju rändavaid motiive ja lugusid, mida seostati erinevate paikadega: üks motiiv, aga mitu esinemisvormi ja -kohta.

Me ei tea, kus Soodom asus või kas ta ülepeakaela eksisteeris, või mis temaga juhtus, aga me teame, et Soodoma ja Loti loo kirjutajad tunnistasid Jumala kõikvõimsust ja vägeva käega karistamist, nagu ka seda, et õige inimene pääseb. Kas oma usus kahtleme selles, et Jumalale on kõik võimalik? Ei. Ja seda ei saa ümber lükata ühegi piibliloo lugemine ajaloolis-kriitilise meetodi abil.

Lõpetuseks: mis on ajaloolis-kriitilise meetodi eesmärk?

Ajaloolis-kriitiline meetod pole eesmärk omaette, vaid vahend eesmärgi saavutamiseks. Meetodi eesmärk on toetada Piibli sõnumi ja selle tähenduse mõistmist. Viimane ei ilmne ilma pikemata tekstist, s.t pole haaratav vahetult, vaid on vahendatud teksti, keele ja mõtlemisprotsessi kaudu.

Lihtsustatult võib öelda, et enamasti tuleks rääkida tähenduse asemel tähendustest, sest enamikul tekstidel on mitu tähendustasandit: algne tähendus, mis oli adekvaatselt mõistetav vaid põlvkonnale, kes teksti kirja pani, ning selle hilisemad tõlgendused ja kohandused vastavalt muutunud oludele. Näiteid selle kohta pakub rohkesti Piibli tõlgendamise ajalugu (vt Lahe 2013).

Kõige olulisema tähendustasandi kohta piiblitekstides esitab küsimuse meie kui inimeste ja kristlaste konkreetne situatsioon. Kui meie ajastu esitab meie usule või mõnele kiriklikule praktikale väljakutse, siis pöördub kirik oma refleksioonis ja vastuses loomulikult ka ajaloolis-kriitilise meetodi poole, sest see võimaldab tuvastada piiblitekstis erinevaid tähendustasandeid. Nõnda kasutab kirik ajaloolis-kriitilist meetodit, et selle kaudu muistsete tekstide sõnumeid meelde tuletada ja et neid meie jaoks kõnelema panna. Kui see on tehtud, on igal kirikul ja kristlasel õigus neid sõnumeid vastutustundlikult läbi mõtelda ja sellest tulenevad praktikad kujundada.

Urmas Nõmmik

Jaan Lahe

(Lõpp.)

---

Täiendavaks lugemiseks

Amar Annus, „Vana Testament ja muistne Mesopotaamia“. – Idakiri. Eesti Akadeemilise Orientaalseltsi aastaraamat 2011/2012, 7–19.

John Barton, Reading the Old Testament. Method in Biblical Study. Revised and Enlarged. London, 1996.

Wilhelm Egger, Peter Wick, Methodenlehre zum Neuen Testament. 6., völlig neu bearbeitete Auflage. Freiburg jm, 2011.

Jaan Lahe, „Kuidas mõista Raamatute Raamatut?“. – Kristlik kasvatus 3(164), 2010, 3–6.

Jaan Lahe, „Võitlus õige piiblitõlgenduse pärast. Kristlike piiblitõlgenduste ajalugu“, 3 osa. – Kirik & Teoloogia nr 75 (17.5.), 76 (24.3.) ja 77 (31.5.2013).

Christoph Levin, Vana Testament. Tartu, [2012].

Eduard Lohse, Uue Testamendi tekkelugu. Tartu, 1994.

Urmas Nõmmik, Randar Tasmuth, Sissejuhatus eksegeetikasse. Meetodiõpik tudengitele ja kiriku töötegijatele. EELK Usuteaduse Instituudi toimetised 14. Tallinn, 2006.

Urmas Nõmmik, „Hermann Gunkeli Genesise kommentaar (1910) ja vormiloo sünd“. – Kirik & Teoloogia, nr 96, 11.10.2013.

Urmas Nõmmik, „Pentateuhi ajaloolis-kriitilise uurimise seisust“. – Usuteaduslik Ajakiri 1/57 (2008), 3–24.

Urmas Nõmmik, „Tants Vana Testamendi algteksti ümber“. – Kirik & Teoloogia, nr 24, 25.5.2012.

Urmas Nõmmik, „Vana Testamendi mõistmise eeldusi“. – Minu Issand ja minu Jumal! Pühendusteos Dr. theol. Toomas Pauli 70. sünnipäevaks. J. Lahe, T. Pädam, koost. EELK Usuteaduse Instituudi toimetised 20. Tallinn, 2009, 13–24.

Manfred Oeming, Contemporary Biblical Hermeneutics. An introduction. Transl. Joachim Vette. Aldershot, Burlington, 2006.

Thomas Söding, Christian Münch, Kleine Methodenlehre zum Neuen Testament. Freiburg jm, 2005.

Tekstikriitika jaoks

Biblia Hebraica Stuttgartensia. Editio funditus renovata … ediderunt K. Elliger et W. Rudolph. Vierte, verbesserte Auflage. Stuttgart, 1990.

Novum Testamentum Graece. Post Ebarhard et Erwin Nestle communiter ediderunt Barbara et Kurt Aland. 26. neu bearbeitete Auflage. Stuttgart, 1990.

Synopsis quattuor evangeliorum. Locis parallelis evangeliorum apocryphorum et patrum adhibitis ed. Kurt Aland. 15. neu bearbeitete, Stuttgart, 1996.

Viidatud kirjandus

Gilgameši eepos (2010). Akkadi keelest tõlkinud ja seletused kirjutanud Amar Annus. Bibliotheca Antiqua. Tallinn.

Jervell, Jacob (1998). Die Apostelgeschichte. Kritisch-exegetischer Kommentar über das Neue Testament (KEK), 3. 17. Auflage. Göttingen.

Jaan Lahe (2013). „Võitlus õige piiblitõlgenduse pärast. Kristlike piiblitõlgenduste ajalugu“, 3 osa. – Kirik & Teoloogia nr 75 (17.5.), 76 (24.3.) ja 77 (31.5.2013).

Nõmmik, Urmas (2012). „Tants Vana Testamendi algteksti ümber“. – Kirik & Teoloogia, nr 24, 25.5.2012.

Schille, Gottfried (1989). Die Apostelgeschichte des Lukas. Theologischer Handkommentar zum Neuen Testament, 5. Berlin, 1989.

Schneider, Gerhard (1980). Die Apostelgeschichte. 1. Teil. Herders theologischer Kommentar zum Neuen Testament, 5. Freiburg jm.

Stadnikov, Sergei (2005). „Egiptuse kirjandus“. – Muinasaja kirjanduse antoloogia. Koost Amar Annus. Tallinn, 97–134, 309–328.

Theissen, Gerd; Merz, Anette (2011). Der historische Jesus. Ein Lehrbuch. 4. Auflage. Göttingen.

---

Esmakordselt ilmus artikkel veebiajakirjas Kirik & Teoloogia 28.02.2014