Kunst toob püha sõnumi igapäevaellu

Enontekiö kirik asub Soome Lapimaal Hetta külas. Veikko Larkase projekteeritud betoonist ja tellistest kirik ehitati 1951.–1952. aastal.

Nagu paljudel teistelgi Soome kirikutel, on ka siin kellatorn omaette ehitis. Sihvakuse ja kõrguse tõttu nimetab rahvas kellatorni Jumala sõrmeks.
Pärimuse järgi valmis kihelkonna esimene kirik 17. saj Rounala külas. 1673. aastal sai Enontekiö Jukkasjärvi abikoguduseks ja iseseisvus 1747. aastal. Pärast Hamina rahulepingut Rootsi ja Venemaa vahel 1809. aastal liideti seni Rootsile kuulunud Soome Venemaaga. Piir tõmmati piki Muonio ja Tornio jõge. Nii jäi suur osa Enontekiö kihelkonnast, sealhulgas Rounala küla, Rootsi poolele. Soome poole jääv osa ühendati Muonionniska, praeguse Muonio kogudusega.
1827. a demonteeriti Markkina kirik, palgid parvetati mööda Muonio jõge Palojoensuusse, kus need kirikuks üles laoti. 1856. a nimetati Enontekiö kabelikoguduseks, mille keskuseks määrati 1864. a Hetta küla. Sinna ehitati uus kirik 1865. aastal. Kogudus iseseisvus taas 1918, kuid Lapimaa sõjas 1944. a süütasid taanduvad Saksa väed küla koos kirikuga. Saksamaal leidus hiljem inimesi, sealhulgas kiriku süütamiskäsu andnud ohvitser, kes südametunnistuse sunnil toetasid uue kiriku ehitamist ja annetasid sinna ka oreli.
Praegune kirikusaal on lakoonilise vormikeelega, milles köidab pilku peaaegu kogu altariseina kattev Lapimaa tundrumaastikku kujutav fresko, mida ehivad mosaiikpildid. Kunstnik Uuno Eskola on kujutanud taevasse minevat Jeesust õnnistamas Lapimaa rahvast, kelle esindajaina on pildil saami rõivais mees ja naine porokarjaga.
Urmas Oras

Enontekiö kiriku altar

„Tõotatud maal oli maapind küll palju viljakam kui siin, külmas põhjalas, kus päike ei tõuse iialgi nii kõrgele taevasse. Ka taeva kastet on siin põhjalas väga vähe, võrreldes Kaananimaaga. Seal sai usin töötegija kolmekümnekordse saagi kehvast maast, kuuekümnekordse heast maast ja lausa sajakordse parimast maast. Siin külmas põhjalas tohib põlluharija tänada Jumalat, kui saab kaheksa või üheksa tera parimast maast. Muidu võib ta rahul olla nelja või viie teraga, ja vahel ei saa ta kogu põllult midagi. Kas on maa nii kõva, et ei kanna vilja, või on seeme nii halb, et ei idane, või on öine hall saagi rikkunud või saab põlluharija täis tera asemel üksnes pika õle.“
Lars Levi Laestadius, jutlus 5. pühapäeval pärast Kristuse ilmumispüha.

Jeesus ristil (õlimaal, 1689, Enontekiö kirik)

„Me peaksimegi kogu aeg paluma suurt, kõrget, risti löödud Issandat, et ta laseks oma armulisel päikesel paista veel neilegi, kes elavad maa all, ehkki käivad maa peal. Me peaksime paluma, et see pisike täht, mis on ilmunud meile taeva rannal, ei kaoks, enne kui saabub hommik ja päike hakkab paistma, ja et see väike säde, mis on meieni lennanud, ei kustuks. Kui Püha Vaim sellele puhub, siis me loodame, et vaimulik tuli süttib ja särab neile, kes istuvad pimeduses. Sest kurb on istuda pimeduses ja oodata koidikut, eriti siin põhjalas, kus öö on pikk ja põhjatuul külm.“
Lars Levi Laestadius, jutlus 3. pühapäeval pärast Kristuse ilmumispüha.

Armulaud (õlimaal, 1700, Enontekiö kirik)

„On kolmaski rühm armulaualisi. Need on murelikud ja tunnevad end nii väärituna, et ei söanda käia Issanda laual. Nad oleksid kindlasti kõlblikud, kui neil oleks sinepiivagi võrra usku. Aga neil, kes tõeliselt kahetsevad, puudub tihti usk, neil puudub armastus, neil puudub moraal, neil puudub kõik. Neil on alandlik ja murtud süda, millele lisanduvad veel kahetseva südame anded, nimelt pisarad ja ohked. Sellised armulaualised ei lähe kirikust kõrtsi. Nad ei lähe uuesti pihile viinakaupmehe juurde. Nad ei hakka kohe naerma, kui nutt lõpeb. Nad ei vannu ega kakle kohe kiriku taga.
Meil on selline lootus ja usaldus Jumala vastu, et kurvad leiavad lohutust ja tunnevad Jeesuse ära leiva murdmisest. Need, kes on armust osa saanud, mõistavad neid asju paremini, kui mina suudan seletada. See, kes on käinud Päästja koolis ja kandnud Jeesuse risti, saab võtta Jumala sõnast seda, mida vajab.“
Lars Levi Laestadius, pihijutlus.

Lars Levi Laestadius (1800–1861) oli Lapimaal tegutsenud vaimulik, kelle algatusel sündis laialt levinud äratusliikumine, mis sai nimeks lestadiuslus.